On miski, mis on. 

On see tõsi?

Häiritud, väsinud ja rusutud. Või kas on? 

Mida rajame ebakindlale pinnale ja kas sinna tegelikult on mõtet midagi rajada?

 

Ärevus, kui selline, võiks pigem eksisteerida keset tühermaad, mitte meie silma all. Teadvustame, et see on olemas, teema aktuaalsus on puust ja punaselt meie ees. Siiski eelistaksime sellega mitte kokku puutuda. 

 

Ärevuse eksistents muudab inimese seisundit. Nii vaimsel kui füüsilisel tasandil. Kas ärevus toob välja „tõelise mina“ või haarab ta sellest tõelisusest kinni, et see deformeeruks? 

 

Tühjus ja apaatsus annavad märku, et kõige hullem on veel ees.

 

Maname enda nõrkuse varjamiseks ette kaitsvad maskid, mis ei ole kuulikindlad. Ümbritsev mõjutab meie võimet seda maski ees hoida.

 

Lavastaja: Leanika Mändma.

Laval: Kadi Keskülla, Katrin Kubber, Reelika Poroson, Tanel Ting.

Heli: Martin Aulis.

Valgus: Jürgen Jaam.

Video ja plakat: Carmen Seljamaa.

Juhendaja: Henri Hütt.

 

Aitäh - Villu Konrad, Taago Tubin, Peep Maasik, Robert Suun.