Jürgen Rooste on töötanud luuletaja, kirjaniku, kultuurikorraldaja, õpetaja, ajakirjaniku, kriitikuna, toimetajana aastast 1997. Mõni võiks öelda, et ta “pole kunagi päris tööd teinud”. Praegu on ta veidras ajas olnud vabakutseline juba päris mitu aastat ja veidral kombel elus. Teda on märgatud hulga kirjandusauhindadega ja korra ka kirjanikupalgaga, tal on ilmunud imselgelt liiga palju raamatuid, nii üksi kui sõpradega kahasse. Samas ongi see natuke ta ületulvav elu- ja meele- ja kirjutuslaad. Kõige paremini tunneb Rooste end rändlaulikuna, laval, kõrtsis, raamatukogus või koolis tekste ette lugedes või luuletustest sõpradega lavastusi kokku säädes. Maailm on vastu minemas raskele ajale, tumedusejõud on oma vägesid kogunud ning Rooste on kindlal seisukohal, et ilma võitluseta alla anda me ei tohi. Rooste pole kunagi olnud arvel töötuna, selleks on tema töötu-olemine liiga tulus. Kuidas on see võimalik?