Loengu keskmes on küsimus, miks said soomeugrilaseks olemine ja soome-ugri kultuuripärand eestlaste identiteedi jaoks nii oluliseks just 1970.–1980. aastatel? Kuidas see enesekuvand sündis ja järsku nii paljudele omaks sai? Milline oli soome-ugri identiteedi loomise ja kinnistumise juures eri kultuurivaldkondades tegutsevate loojate (kunstnike, heliloojate, muusikute, filmitegijate jne), milline aga teadlaste osatähtsus? Millised paistavad toonased arengud võrdlevas vaates: kuidas seostub eestlaste huvi oma autentsete juurte otsimise vastu samal ajal kogu Ida-Euroopas laialt levinud etnograafilise pöördega? Kas on juhuslik, et huvi põlisrahvaste ja pärandkultuuri vastu kattub ühtlasi looduskaitseliikumise laiema levikuga? Milline paistab 20. sajandi lõpus loodud minapilt võrdluses varasemate ettekujutustega soome-ugrilastest, mille olid loonud baltisaksa ja Vene impeeriumi reisimehed, teadlased ja ametnikud? Miks 1920.–1930. aastatel tugevale hõimuliikumisele vaatamata soome-ugrilaseks olemine eestlaste minapildis keskset kohta ei hõivanud?