Vaimne kultuuripärand on üks viimaste kümnendite üleilmseid kultuuripoliitika märksõnu ja 
töövahendeid. Selle esiletõus seostub vaimse kultuuripärandi kaitse konventsiooniga, mis võeti 
UNESCOs vastu 2003. aastal. Konventsiooni järgi tähendab vaimne kultuuripärand ehk elav pärand 
jagatud teadmisi, oskusi ja tavasid, millel on kogukondade ja üksikisikute elus tähtis roll. Tänavu 
täitus Eesti ühinemisest selle lepinguga 20 aastat. See aeg on piisavalt pikk küsimaks, millist 
vaimset kultuuripärandit on Eestis seni loodud ja väärtustatud ning mida saab neist valikutest 
Eesti kohta välja lugeda.
Inauguratsiooniloengus käsitletakse pärandiloomet kui poliitilist projekti, mis avaldub nii kohalikul, 
riiklikul kui ka rahvusvahelisel tasandil. Pärandiloome seob oleva olnu ja tulevaga ning peegeldab 
ja võimendab nii kuuluvustunnet kui ka mitte-kuulumise kogemusi. Ettekande üks lähtekoht 
on Eesti vaimse kultuuripärandi nimistu, millele pandi alus pärast konventsiooniga liitumist ja 
milles Eesti inimesed tutvustavad oma elavat pärandit. Loengus arutletakse võimaluste üle 
avardada Eesti vaimse kultuuripärandi nimistust avanevat vaadet Eestile, Eesti inimestele ning 
nende tavadele, teadmistele ja oskustele. Kelle vaimne kultuuripärand ja miks tuleks tänasest 
homsesse kaasa võtta?
Elo-Hanna Seljamaa sai doktorikraadi 2012. aastal Ohio Osariigi Ülikoolis, kus ta õppis 
folkloristika kõrval ka politoloogiat ja ajalugu. Oma doktoritöös käsitles ta rahvuslust, etnilisust ja 
lõimumist nõukogudejärgses Eestis. Alustanud Tartu Ülikoolis 2004. aastal tööd õppekorralduse 
spetsialistina, on ta siin hiljem töötanud eesti ja võrdleva rahvaluule teaduri, vanemteaduri, lektori 
ja kaasprofessorina. Aastatel 2016–2024 oli ta folkloristika ja pärandirakenduste rahvusvahelise 
magistrikava programmijuht.
Alates 2026. aasta veebruarist on Elo-Hanna Seljamaa Tartu Ülikooli kultuuriteaduste instituudi 
kultuuripärandi professor ja juhatab vaimse kultuuripärandi rakendusuuringute UNESCO õppetooli. 
Seljamaa on olnud teadur Helsingi Ülikoolis ja külalisprofessor Göttingeni Georg Augusti Ülikoolis 
ning andnud külalisloenguid nii Eesti kui ka välisülikoolides. Ta on kureerinud kunstinäitusi ja 
teinud koostööd mitme Eesti kunstnikuga.
Elo-Hanna Seljamaa seob oma teadustöös kultuuripärandi- ja kuuluvusuuringuid. 
Mõistmaks pärandiloomeprotsessi rolli mitmekultuurilise ühiskonna toimimises, 
mõtestamises ja valitsemises, analüüsib ta kultuuripraktikaid ja -tekste, 
mille kaudu üksikisikud, rühmad ja riigid kuulumist loovad, 
väljendavad ja vaidlustavad