Doctoral defence: Tauri Tölpt „Style of Old Greek Job. Its value for textual, literary, and redaction criticism of Hebrew Job“
Damaskuse Johannes on 7.–8. sajandi Umaijaadide kalifaadis elanud kreeka kirikuisa. Ajalooliselt on uurijad teda pidanud ebaoriginaalseks ja kompileerivaks autoriks, kelle teoloogilised ja filosoofilised mõtted pole midagi muud kui varasema kirikliku pärimuse entsüklopeediline kokkuvõte. Uuemad uuringud ning eriti just täpsustunud andmed käsikirjade analüüsis on aga 21. sajandi uurijaid pannud neid arusaamu ümber hindama. See aga omakorda on aluse pannud uuele huvi tärkamisele Damaskuse Johannese uuringutes – aspekt, millesse panustab ka siinne uurimistöö.
Selle tarbeks olen ma käesolevas väitekirjas võtnud uurida akadeemilises maailmas suuresti avastamata jäänud teemat – liikumise ja muutuse kontseptsioone – püha Damaskuse Johannese arusaamades ja argumentatsioonis. Taolise uurimiseesmärgi püstitamiseni viis induktiivselt Johannese Dialectica’s olev 62. peatükk aristotellikust liikumisest/muutusest (kinêsis) – vaatekoht, mis kreeka patristilises traditsioonis on sellisel kujul pretsedenditu. Antud kontseptsiooni märkamata jäämine on seda üllatavam, kui arvestada selle olulisust kreeka loodusfilosoofide jaoks (Aristotelesest kristlike uusplatonistideni) looduse/loomuse (physis) mõistmisel; ning tõsiasja, et Halkedoni kirikukogule (451) järgnenud kristoloogilised vaidlused, milles Johannes aktiivselt osales, toimusid just Kristuse loomus(t)e üle.
Uuringueesmärgi väljaselgitamiseks määran kindlaks Damaskuse Johannese töödes leiduvad liikumise ja muutuse printsiibid ning kasutuse teoloogilises argumentatsioonis. Lisaks toon välja Damaskuslase töödes kasutatud liikumise ja muutuse kontseptsioonide tagataustad ja potentsiaalsed allikad – arusaamad, mis aitavad paremini mõista meie patristilise autori originaalsust ja ebaoriginaalsust; ning näitlikustan liikumise ja muutuse kontseptsioonide varal tänasel päevalgi suuresti selgusetuks jäänud seost Johannese filosoofiliste ja teoloogiliste tööde vahel.
Väitekirja tulemuseks on ainulaadsed avastused, mis viitavad Damaskuse Johannese võimekusele olla loominguliselt ning innovaatiliselt sünteesiv, kuid samas halkedoonlikule traditsioonile truuks jääv kirikuisa, kes mõistis filosoofilise loogika väärtust teoloogilisele argumentatsioonile, olgu see kas patristilises (kiriklikus) või paganlikus (kreeka) vormis.