Viimasel paaril aastal on Eestis väga aktiivselt tegeletud nn teadlaskarjääri mudeli loomi­sega. Arvukad arutelud, uuringuid, uuendatud uurimistoe­tus­te süsteem, kavandatavad seaduse­muudatused ja nn tenuurisüsteemi juurutamine – kõik need peaksid toetama nii Eesti teadlaskonna kui terviku jätkusuutlikkust kui ka iga üksiku teadlase arengut ja eneseteostust.

Selle eesmärgi ja tegelikkuse vahel on aga vaja ületada kolm suurt vastuolu (vt täpsemalt teadusEST2018 taustamaterjal):

1. Teadusliku taseme hindamisel ei arvestata teadlaskarjääri individuaalseid erisusi. Teadlaste karjääriteed on muutunud mitmekesisemaks kui kunagi varem, ent teadusliku edukuse arvestamine on jäänud traditsioonilistesse kammitsatesse.
2. Tulevikuteaduse potentsiaali hinnatakse teadlaste valdkonnakesksete minevikusaavutuste pealt. Teadlastelt oodatakse teaduslikke läbimurdeid tulevikuproblee­mide ettenägemisel, ennetamisel ja lahenda­misel, ent teadusrahastuse otsustamisel on suurema kaaluga teadlaste senised saavutused.
3. Teadlaskarjääris on eelisseisundis nn lineaarse karjääritee valinud meessoost teadlased. Vaatamata paindlike karjäärivõimaluste propageerimisele teaduses on nn mittelineaarse karjääriteega teadlased, sh naisteadlased rahastustaotluste konkurentsis nõrgemal positsioonil.

Teadusfoorumil arutatakse,

• kuidas saaks lahendada teadlaskonna mitmekesisuse ja edukuse ühetaolise hindamise vastuolusid,
• millised abinõud oleksid vajalikud ja võimalikud uurimistoetuste andmise tingimustes ja hindamiskogude moodustamises.

.
Vaata Teadusfoorum "teadusEST 2016"