On teada, mida vaenulikud riigid võivad tehnoloogia abil avalikus taristus teha: infokorje, toimehäired, tehisintellekti treenimine, küberrünnakud. Riigihanked on selliste ohtude suhtes vägagi haavatavad. Kuigi kolmandate riikide pakkujate riigihangetest kõrvalejätmine on levinud, on olukord märkimisväärselt keerukam siis, kui kardetud tehnoloogiat küll toodetakse kolmandas riigis, aga seda pakub Euroopa Liidu (EL) ettevõtja. Siis seisab hankija silmitsi küsimusega, kuidas potentsiaalne ohuallikas riigihankest välja jätta. Kahjuks on lihtne leida toetust levinud arusaamale, et õiguslik alus selliseks välistuseks kas puudub sootuks või on vastuoluline. Ka riigihankeõiguses kanda kinnitanud müüdid tunduvad sellist seisukohta toitvat.

Professor Mari Ann Simovart aga väidab, et ohtliku tehnoloogia eemalehoidmine riigihankest on hankija õigus ja lausa kohustus. Inauguratsiooniloengus küsib Simovart, kas hankijate tunnetatud lünk riigihangete õiguslikus raamistikus on reaalne või kujutletav. Muu hulgas arutleb ta selle üle, kas EL-i riigihankedirektiivid ja neid üle võttev riigihangete seadus pakuvad võimalusi spetsiifiliste toodete või tarneahelatega seotud riskide maandamiseks ning kas EL-i toimimise lepingu aluspõhimõtted õigustavad teatud toodete valmistajate diskrimineerimist julgeolekuohu tõttu.

Mari Ann Simovart kaitses oma doktoritöö Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas 2010. aastal. Oma teadustöös keskendub ta peamiselt riigihankeõigusele ja selle suhtele eraõigusega, eriti EL-i õiguse mõjule Eesti õigussüsteemis. Ta on osalenud mitmes teadusprojektis: aastail 2019–2023 Euroopa Komisjoni rahastatud projektis iProcureNet, mille käigus uuriti kaitse- ja julgeolekuvaldkonna hankijate koostööd, samuti Eesti Teadusagentuuri rahastatud projektides, milles tegeleti hankelepingute regulatsiooni (2015–2016) ning EL-i toimimise lepingu aluspõhimõtete tähendusega riigihangetes (2022– 2025).

Tartu Ülikoolis töötab Simovart alates 2006. aastast. Aastal 2016 sai temast õigusteaduskonna akadeemilise petturluse asjade alalise komisjoni liige. Alates 1. juunist 2024 on Simovart majandusõiguse professor. Ta on olnud külalisteadlane Inglismaal ja Ameerika Ühendriikides ning avaldanud teadusartikleid nii üksi kui ka koostöös Eesti ja välismaa kolleegidega. Lisaks teadustööle on ta aidanud arendada õpet ülikoolis ning panustanud täienduskoolitustegevusse Eestis ja ka Euroopa Liidu institutsioonides.

Mari Ann Simovart on alates 2020. aastast Euroopa Kosmoseagentuuri hankevaidluste komisjoni liige ja alates 2025. aastast selle aseesiisik. Ta on lisatud rahvusvahelisse teadlaste portaali AcademiaNet, mille eesmärk on tõsta esile naissoost tippteadlasi. Alates aastast 2020 on Simovart õigusteadusliku ajakirja Public Procurement Law Review kaastoimetaja.

13-14 nädala teemad.

Tartu Ülikooli vabade kunstide professor, laulja, pianist ja helilooja Kadri Voorand annab oma ameti üle kirjanik Viivi Luigele. Sellel puhul toimub teisipäeval, 13. mail kell 17 Toomel, ülikooli muuseumi valges saalis Kadri Voorandi ja Viivi Luige avalik vestlus teemal „Maailma kohutavuse ja ilu üheaegsus. Tõe paratamatus“.

Viivi Luik on luuletaja ja prosaist, lastekirjanik ning esseist, kelle looming on nii Eesti kui ka rahvusvahelist kirjandusmaastikku mõjutanud juba kuuskümmend aastat. Tema sügisel algav loengukursus kannab pealkirja „Väljendamatu väljendamine sõna abil. Ajastuomaste inimtüüpide kujutamine kirjanduses“ (HVKU.05.068). Kursusel tuleb 20. sajandi eri kümnendite kirjandusteoste põhjal juttu ajastupõhistest inimtüüpidest, nende kujutamisest kunstis, inimese muutumisest ja muutumatusest. Iga ajajärk sünnitab omaenda erilise inimtüübi ja kuni seda inimtüüpi pole sõnastatud, ei tunta seda reaalelus ära – see on väljendamatu, kuid ootab ometi väljendamist. Lisaks üliõpilastele saavad kursusest osa võtta ka kõik teised huvilised.

Humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna dekaan Anti Selart ootab uut loengukursust suure huviga. „Viivi Luige olulisust siinses kirjandusloos on raske alahinnata – tema loodu on mõjutanud juba mitut eesti lugejate põlvkonda. Samuti on tähtis, et tema teosed on ärgitanud rahvusvahelist huvi Eesti ja Eesti ajaloo vastu,“ sõnas Selart.

Viivi Luik alustas oma kirjanikukarjääri luuletajana, samuti lähtub luulest tema romaanide ja esseistika poeetika. Luige tuntuimad romaanid „Seitsmes rahukevad“ ja „Ajaloo ilu“, aga ka tema viimane memuaristlik reisiromaan „Varjuteater“ on pälvinud märkimisväärset kohalikku ja rahvusvahelist vastukaja.

Loometee jooksul on Luige luulesse igatseva loodustunde ja meisterliku poeesia kõrvale järk-järgult ilmunud ühiskonnakriitilised noodid. Teetähiseks eesti kirjandusloos peetakse tema olmesümbolismi: autor kujutab tavalist olmelist keskkonda meie ümber, kuid ridade vahelt ilmneb avar, inimlikkust ja kultuuri kaitsev tähendus. Tunnete sõnastamise meistri Viivi Luige looming jõuab meieni ka lastevärsside, aabitsalugude ja paljude tuntud lauluridadena.

Luik on saanud rohkelt olulisi kirjandusauhindu ja kultuuripreemiaid, sealhulgas Eesti Valgetähe III klassi teenetemärgi, Soome Vabariigi aumärgi ning Rahvusmõtte auhinna.