Inimesed sõltuvad oma elatusviisides elurikkusest, mis on aga üleilmsete keskkonnamuutuste tõttu enneolematu kiirusega 
vähenemas ja teisenemas. Nende muutuste mõistmiseks ja mõõtmiseks ei piisa pelgast liikide kokkulugemisest, vaid 
põhjalikumalt peab uurima ka organismide omadusi, taimede puhul näiteks lehtede keemilist koostist ja juurte paksust, 
loomade puhul nende suurust ja toitumiskäitumist. Tunnused määravad, kuidas organismid eri keskkonnatingimustes 
kohastuvad ja ellu jäävad ning omakorda ökosüsteeme mõjutavad. Tunnuste mitmekesisust peetakse seega elurikkuse 
aspektiks, mis on tihedalt seotud ökosüsteemide toimimisega. Professor Pérez Carmona uurib, kuidas kvantifitseerida 
tunnuste mitmekesisust kooslustes, lõimides tõenäosuspõhiseid meetodeid suuremahuliste ökoloogiliste mustritega.
 Oma inauguratsiooniloengus tutvustab ta funktsionaalse elurikkuse analüüsi tarbeks välja töötatud tunnuste jaotuse 
tõenäosustiheduse (ingl trait probability density, TPD) meetodit, jagab teadmisi taimede maapealsete ja -aluste 
tunnuste kohta ning räägib liikide tunnuste rollist väljasuremisriski prognoosimisel väga erinevates taksonoomilistes 
rühmades. Ühendades teooria, metoodika ja empiirilised uuringud, pakub Pérez Carmona välja ühtse raamistiku tunnuste 
mitmekesisuse uurimiseks nii, et see aitaks kaitsta loodust ja majandada ökosüsteeme kiiresti muutuvas maailmas.
 Carlos Pérez Carmona on Tartu Ülikooli funktsionaalse ökoloogia professor ja makroökoloogia töörühma liige. Oma 
doktorikraadi ökoloogias kaitses ta Hispaanias Madridi Autonoomses Ülikoolis ja töötas hiljem Marie Skłodowska-Curie 
meetme toel Lõuna-Tšehhi Ülikoolis Seské Budejovices. Tema uurimistöid on avaldatud näiteks sellistes mainekates 
teadusajakirjades nagu Trends in Ecology and Evolution (2016), Nature (2021) ja Science Advances (2021). 2024. aastal sai 
Pérez Carmona Euroopa Teadusnõukogu väljakujunenud teadlase grandi ning riigi teaduspreemia geo- ja bioteaduste alal

5-6 nädala teemad.

Lõuna-Eestis kasutatakse põliste kohalike keeltena nelja omavahel väga lähedast keelt – võru, setu, mulgi ja tartu keelt, mida kokku saab nimetada lõunaeesti piirkonnakeeleks. Keeleteadlaste hulgas valitseb tänapäeval seisukoht, et lõunaeesti keel on omaette läänemeresoome keel, mida tuleks ka eraldiseisva keelena tunnustada.

Emakeelepäeva peaesineja Sulev Iva leiab: „Ku lõunõeesti keeleharro peetäs õdagumeresoomõ kiili siän kõgõ vanõmbas ja lõunõeesti kiräkiil olľ aastagasato mi umas raamadu-, kirä-, kerigu-, kohtu- ja koolikeeles, sis täämbädsel pääväl piät mi kõvva vaiva nägemä, et Eesti riik mi vanna ja ausat imäkiilt ku kiilt tunnistanuq ja tõsitsõhe tugõnuq.“ („Kui lõunaeesti keeleharu peetakse läänemeresoome keelte seas kõige vanemaks ja lõunaeesti kirjakeel oli sajandeid meie oma raamatu-, kirja-, kiriku-, kohtu- ja koolikeeleks, siis tänapäeval peame kõvasti vaeva nägema, et Eesti riik meie vana ja väärikat emakeelt keelena tunnustaks ja tõsiselt toetaks“).

Lõunaeesti keelest tuleks endastmõistetavalt rääkida lõunaeesti keeles. Tänavusel emakeelepäeval on enneolematu võimalus kuulata võrukeelset loengut. Et loengust saaksid paremini osa võimalikult paljud kuulajad, on esitlusmaterjalil ka tõlge eesti kirjakeelde