Tuleviku üle mõtlemine on murranguliste ja segaste aegade märgiks. Kas humanitaaril on sobivaid töövahendeid, et kultuuri arengut ette näha? Ja kuidas üldse mõelda tulevikust, mille kättejõudmine paratamatult muudab ka mõtlemise keelt, konteksti ja lähtekohti? Mis suunas on muutumas meie tänane kultuur, haridus ja avalik mõtteruum digitaliseerumise, keskkonnakriisi ja ärihuvide kokkupõrkekursil? Kas loovusel on sellises maailmas kohta või ehk just loovus võimaldabki segastesse aegadesse selgust tuua. Või ei olegi nii palju uut ning kultuur kordab ikka oma tsüklilisi mustreid ja müütilisi narratiive. Kuidas näha episteemi serva taha?
