Piiblit saab lugeda mitut moodi, näiteks lihtsalt huvi pärast, aga loomulikult ka usuliste vastuste leidmiseks. Religioosses keelepruugis nimetatakse Piiblit tihti pühakirjaks. See tähendab, et kiri on omandanud sügava mõõtme ja saanud pühaks kirjaks. Need, kes nimetavad kirja pühakirjaks, tunnistavad tahtlikult või tahtmata ka mingit kindlat tõlgendustraditsiooni, olgu see Heebrea Piibli ehk Vana Testamendi puhul judaistlik, kogu Piibli puhul kristlik või kristluse sees mõni spetsiifiline konfessionaalne traditsioon. Nagu Piibli tõlgendamise ajalugu ja tänapäev on näidanud, varieeruvad need tõlgendused erinevates usulistes rühmades paljuski. Vähe sellest, erisugused interpretatsioonid ilmnevad juba kõige vanemates piiblitõlgetes, nagu kreeka Septuagintas, aramea targumites, süüria Pešittas või ladina Vulgatas.

Piibli tõlgendamise luterlikust ja laiemalt evangeelsest kontekstist on tuntud arusaam, et Piibel peab ennast seletama ise, vajamata kirikuisade või koguduse juhtide tõlgendusmalle. See arusaam on viinud tänapäevase piibliteaduse tekkimiseni, mis tähendab piiblikirjanduse ja selle tekkeloo uurimist kõikvõimalike akadeemiliste vahenditega: filoloogia, kirjandusteaduse, ajaloo ja arheoloogia ning teiste teadusalade meetoditega. Tulemus on alatihti ootamatu – mitte sellepärast, et mõni vanem arusaam tuleb ümber hinnata, vaid sellepärast, et tõlgendusvõimaluste hulk aina kasvab.

Professor Urmas Nõmmik läheb loengus juurte juurde ja näitlikustab Heebrea Piibli tõlgendusvõimaluste rohkust ehk avarat hermeneutilist ruumi tekstide endi põhjal. Esiteks on oluline mõista käsikirjade konsonantteksti avaraid võimalusi, mida demonstreerivad juba kõige vanemad tõlked. Teiseks on Vanas Testamendis kasvanud kokku väga paljude autorite töö, nende sisu ja stiili poolest erinevad käekirjad, ning see tähendab vanemate tekstikihistuste ümbertõlgendamist nooremates lisandustes. Vanem tõlgendusvõimalus ei ole aga kadunud ning tulemus on see, et eri tähendused ristuvad. Kolmandaks saavad tõlgendusvõimalused juurde veel ühe nüansi, kui panna tähele eri stiilide ristumist heebrea tekstis, eriti luules. Kuidas selliseid tekste siis üldse mõista? Kuidas peaks selles olukorras käituma piiblitõlkija? Sellele otsibki Urmas Nõmmik oma loengus vastust.

Urmas Nõmmik on omandanud Tartu Ülikoolis bakalaureusekraadi usuteaduse alal 1997. aastal ja teadusmagistrikraadi 1999. aastal. Doktorikraadi kaitses ta 2008. aastal Marburgi Philippi Ülikoolis Vana Testamendi teaduse alal, tema väitekiri käsitles Iiobi raamatu sõprade kõnede vormi-, redaktsiooni- ja traditsioonilugu. Aastal 2016 habiliteerus Nõmmik Müncheni Ludwig Maximiliani Ülikoolis, lõpetades sellega monograafia Genesise raamatu vanimate esivanemate lugude traditsiooniloolise funktsiooni kohta. Aastast 2004 on ta töötanud Tartu Ülikoolis teaduri, lektori ja dotsendina. Aastatel 2010–2011 oli ta Müncheni Ludwig Maximiliani Ülikooli ja aastal 2015 Helsingi Ülikooli teadur ning aastatel 2003–2011 töötas ka EELK Usuteaduse Instituudis. Aastatel 2017–2021 juhtis ta Tartu Ülikooli usuteaduskonda ja on olnud Akadeemilise Teoloogia Seltsi pikaajaline esimees. Alates 2021. aasta septembrist on Urmas Nõmmik Vana Testamendi ja semitistika professor.

Urmas Nõmmiku uurimisvaldkond hõlmab eelkõige Vana Testamendi luulevormis didaktilist ja reflekteerivat kirjandust, aga ka psalmi- ja prohvetikirjandust. Tema uurimistöö eripära on fookus vanaheebrea luule vormide muutumisel ajas ning selle žanrilistel nihetel ja dünaamikal, aga laiemalt ka läänesemiidi, eriti ugariti kirjandusel. Selle kõrval tegeleb Nõmmik intensiivselt ka motiivilooga ning vanaheebrea pajatuste ja jututsüklite arenguga laiemas Lähis-Ida kirjanduse kontekstis.