Aastatuhandevahetuse eelset ja järgset Eesti ühiskonda on iseloomustatud märksõnadega biograafiline pööre ja mälubuum. See oli aeg, mil minevikust sai oluline argument tuleviku ühiskonna kujundamisel ja oleviku mõistmisel. Paarikümne aasta vältel alates 1980. aastate lõpust kerkisid esile suuremad ja väiksemad tõekriisid, mis tähendasid mälupoliitilises võtmes nii suurte ühiskondlike minevikuideoloogiate konflikti ja vahetumist kui ka põlvkondlikke ja grupispetsiifilisi vastuolusid.

 

Loengus käsitletakse elulugude rolli ühiskondlikes protsessides mälu-uuringute vaatepunktist. Milles seisnes elulugude poliitilisus jutustava indiviidi jaoks 20. sajandi lõpu ja 21. sajandi alguse Eestis? Kuidas saab (või ei saa) ühe inimese eluloost kollektiivselt jagatav kultuurimälu? Milline on elulugude järelelu tänapäeva mäluasutustes ja kuidas see (taas)loob minevikutõlgendust?

 

Ene Kõresaar on õppinud etnoloogiat, kultuuriantropoloogiat ja ajalugu Tartu Ülikoolis, Baseli Ülikoolis ja Westfaleni Wilhelmi Ülikoolis Münsteris. 2004. aastal kaitses ta doktoritööd etnoloogias teemal „Mälu ja ajalugu eestlaste nõukogudejärgsetes elulugudes: avalik ja privaatne, individuaalne ja kollektiivne biograafilise sünkretismi perspektiivist“. Aastast 1994 on ta töötanud Tartu Ülikoolis, sh etnoloogia assistendina (1995), lektorina (1998), etnoloogia ja kultuurikommunikatsiooni vanemteadurina (2005) ning dotsendina (2013). Alates 1. septembrist 2021 on Ene Kõresaar suulise ajaloo ja mälu-uuringute professor Tartu Ülikooli kultuuriteaduste instituudis. Ta on olnud külalisteadur Uusima Ajaloo Uuringute Keskuses (ZZF) Potsdamis ja Helsingi Ülikoolis, külalisprofessor São Paulo Ülikoolis ning pidanud loenguid Göttingeni Georg Augusti Ülikoolis, Turu Ülikoolis, Läti Ülikoolis ja Vilniuse Ülikoolis.

 

Ene Kõresaar on oma uurimistegevuses keskendunud teise maailmasõja ja laiemalt ühiskondlike konfliktide, riikliku vägivalla ja repressioonide järelmõjule individuaalsete, sotsiaalsete, kultuuriliste ja poliitiliste mäletamisprotsesside kokkupuutes. Ta on tegelenud 20. sajandi mäletamise vastuoluliste tähenduste ja dünaamikaga nii kirjutatud ja jutustatud elulugudes, tähtpäevaajakirjanduses ja muuseumides kui ka rohujuuretasandi komemoratsioonipraktikates.