Mälu, mäletamine ja nendega seotud mälupaigad on jälle tõusnud ühiskondlike diskussioonide ja poliitiliste võitluste tulipunkti. Ja seda mitte ainult praeguste sõjasündmuste osana. Pierre Nora käibesse toodud mõiste „mälupaik“ (pr lieu de mémoire, sks Erinnerungsort) ei pruugi kaugeltki tähistada vaid puhtgeograafilist kohta, nagu
nimetus eeldada laseks, vaid ka (ajaloo)sündmust, objekti, teost, isikut, traditsiooni jne. Mälupaik kujutab endast
ühise ja erilise tähenduse ja laetuse kandjat mingi kollektiivse rühma jaoks. Eri rühmade jaoks võib üks ja sama
mälupaik olla erineva tähenduse ja laetusega, mis võib ajas ühes kandjatega muutuda, areneda ja ka kaduda.
Mälupaigana saaks võtta vaatluse alla ka baltisakslaste ja eestlaste-lätlaste suhete dünaamika. Baltisaksa kultuuri
on vähemalt teaduslikust küljest viimase enam kui 30 aasta jooksul hakatud tasapisi käsitlema orgaanilise osana
Eesti ja Läti kultuurist, mille puhul vaadeldakse siinset kultuurilugu ühise kultuuriruumi perspektiivist. Millised
olid aga baltisaksa mälupaigad ja kuidas suhestusid nendega eestlased ja lätlased? Kas nendel mälupaikadel on
ühisosa ja missugune see võiks olla? Millise rühma jaoks need tänapäeval laetust kannavad?
Loengus käsitleb Reet Bender baltisaksa mälupaiku sellisena, nagu need paistsid pärast Teist maailmasõda läände jõudnud baltisakslastele, ja nii, nagu need kontsentreeritult ka graafilisel kujul paberile pandi. Samuti käsitleb
ta nende ühisosa ja funktsionaalsust eesti ja läti mälupaikadega ja mälupaikadena.
Reet Bender on lõpetanud Tartu Ülikooli saksa filoloogia eriala 2000. aastal ning kaitsnud 2002. aastal magistri- ja 2009. aastal doktorikraadi. 2016. aastal sai ta magistrikraadi tõlkeõpetuses. Alates 2005. aastast on
ta töötanud Tartu Ülikoolis lektori, dotsendi ja kaasprofessorina. Aastast 2020 juhib Reet Bender germanistika
osakonda ja alates 1. septembrist 2022 on ta germanistika professor. Ta on õppinud Erlangeni ja Nürnbergi
Friedrich Alexandri Ülikoolis (1996–1997) ja Marburgi Philippi Ülikoolis (1998) ning täiendanud end Marburgis ja
Göttingenis. Ta on osalenud mitmes rahvusvahelises erialadevahelises uurimisvõrgustikus ja töörühmas, avaldanud arvukalt teadusartikleid ja juhendanud üliõpilasi. Reet Bender kuulub Balti Ajaloo Komisjoni (Göttingen),
Baltisaksa Kultuuri Seltsi Eestis ja Õpetatud Eesti Seltsi.
Reet Benderi uurimistöö keskmes on baltisaksa kultuur selle eri avaldumisvormides – baltisaksa keel, keele- ja
kultuurilaenud, mitmekeelsus, keelemaastikud, memuaristika, argikultuur ja tõlkelugu. Ta on baltisaksa keele
uurimisloo annoteeritud bibliograafia (2016) kaasautor ja tema juhtimisel jõudis 2019. aastal avalikkuse ette „Baltisaksa sõnastik“ ning 2018 baltisaksa kultuuri populariseeriv kakskeelne virtuaalkaart „Saksa Tartu / Deutsches
Dorpat“. Samuti on Reet Bender avaldanud kommenteeritud tõlkeid.