Vanema kunsti mõtestamine ja uurimine on viimastel kümnenditel palju muutunud. „Avades suvel ilmunud koguteose „Eesti kunsti ajalugu“ esimese köite, mis käsitleb muinas- ja keskaega, võib lugeja nõutult imestada, kas piltidel kujutatud kivikalmed, sadamakohad, pitserid ja piirikivid ongi kunst,“ tõdes professor. 

 

Kesk- ja ka muinasaja kontekstis on otstarbekam kasutada sõna kunst asemel terminit visuaalkultuur, mis hõlmab kogu inimeste loodud visuaalset elukeskkonda, sealhulgas artefakte, mida pole traditsiooniliselt kõrgkunsti hulka arvatud. „Esemeid, mida loeme tänapäeval kunstiteosteks, valmistasid toona käsitöölised: maalijad, puunikerdajad, kullassepad, vasksepad, kiviraidurid ja teised, kes tegid lisaks „kunstile“ veel palju muudki,“ rääkis Mänd. 

 

Inauguratsiooniloengu eesmärk on tutvustada keskaja visuaalkultuuri uurimise allikaid ja rõhutada erialadevahelise uurimistöö vajalikkust. Männi sõnul ei tööta kunstiajaloolane tänapäeval enam üksi, nagu oli tavaks veel paar aastakümmet tagasi, vaid lööb käed teiste erialade esindajatega. Kõige põnevamaid tulemusi saavutatakse just eri spetsialistide koostöös. „Artiklid või koguteoste peatükid, mida olen kirjutanud koos ajaloolase, arheoloogi või konservaatoriga, on palju mitmekülgsemad kui üksnes kunstiajaloolase vaatenurk. Näiteks ehted on sellised põnevad esemed, mida uurivad eeskätt kunstiajaloolased, arheoloogid ja etnoloogid, ent mis võiksid pakkuda huvi ka lingvistidele ja religiooniloolastele,“ lisas professor. 

 

Anu Mänd on lõpetanud Tartu Ülikooli 1992. aastal kunstiajaloo erialal. Doktorikraadi kaitses ta 2000. aastal Kesk-Euroopa Ülikoolis Budapestis. Aastatel 1992–1996 töötas Mänd Tartu Ülikooli raamatukogus, hiljem Eesti Kunstimuuseumis ja Tallinna Ülikoolis. Ta on end täiendanud Uppsala Ülikoolis (2007) ja Göttingeni Ülikooli digihumanitaaria keskuses (2014). Alates 2023. aastast on ta Tartu Ülikooli kunstiajaloo professor. Mänd on osalenud mitmes rahvusvahelises ja kodumaises uurimisprojektis, kureerinud näitusi, avaldanud tosin raamatut ja üle 150 teadusartikli. Ta on koguteose „Eesti kunsti ajalugu“ esimese köite (2023) üks põhiautoritest. 

 

Anu Männi peamised uurimisvaldkonnad on kesk- ja varauusaja visuaalkultuur ning sotsiaalajalugu. Ta on uurinud kiriklikku (altarid, retaablid, hõbe, hauaplaadid) ja ilmalikku kunsti, aga ka keskaegse Liivimaa gilde ja vennaskondi, kaupmehi ning käsitöölisi, pühakute kultust ja loomade ajalugu.