Vabandame, tehniliste viperuste pärast läksid esimesed 13 sekundit kaotsi. Puudujääva info jagame tekstina:

 

Seente loodusõhtul räägime seente mitmekesisusest, nende eluviisist ja elupaikadest, tunnustest ning ka praktilisest küljest seente kasutamisel –nende söödavusest ja mürgisusest.

 

Seened elavad ämblikuvõrgule sarnaneva niidistikuna oma kasvupinnal ehk substraadil (puidul, pinnasel, taimel jm)

Seeneniidid ehk hüüfid, seenerakud kasvavad ühes suunas – tekib seeneniit. Seeneniitidest moodustub seeneniidistik ehk mütseel. Seene paljunemiseks moodustuvad seeneniidistikust viljakehad, kus valmivad eosed. Näitena on slaidil kübarseene ehitus (panter-kärbseseen).

 

Seened oma salapärase eluviisiga, vormi- ja värvikülluses ning ka põnevate nimede kaudu on juba ajaloos pakkunud ainet  mütoloogias ja muinasjuttudes, legendides ja uskumustes, neid on seostatud nõidade ja haldjatega,  trollide ja võluritega. Näiteks trühvlid arvati kasvavat mullas sinna, kus välk on mulla ja juured segi löönud, tanuseent usuti olevat sigivust parandava toimega, hirvepähkleid segati loomatoidu hulka, et kari hästi sigiks jne.

 

Räägime täpsemalt seente eluviisist.

Seeneniit eritab ümbritsevasse keskkonda ensüüme, mis lagundavad orgaanilised ühendid vesilahuseks. Lahustunud molekulid imenduvad seeneniidistikku, kus rakkude tegevus muudab nad seeneliigile iseloomulikeks orgaanilisteks ühenditeks, vesi ja toitained liiguvad piki seeneniite sinna kus vajadus kõige suurem (viljakeha kasvamiseks).  Kasv võib seentel olla väga kiire, näiteks tanuseene viljakeha keha kasvab suureks mõne tunniga.