Kehayovi sõnul on väiksed läänemeresoome keeled korraga nii omad kui ka võõrad. „Eesti keelega seob neid kauge minevik, sellest eristab aga lähiminevik ja olevik. Nende uuema aja „eriareng“ pakub mõtlemisainet ja nõuab rohkem koostööd eri distsipliinide uurijate, näiteks keele-, sotsiaal- ja kultuuriteadlaste ning ajaloolaste vahel,“ rääkis professor. 

 

Kakssada aastat tagasi pani soome teadlane Anders Johan Sjögren aluse läänemeresoome keeleteadusele. Kuigi väiksemaid läänemeresoome keeli hakati koguma ja uurima juba 19. sajandil, ei ole see aidanud neid elus hoida. Nii jõuamegi tänapäeva, mil pika uurimislooga ja hästi dokumenteeritud keeled on kas kriitiliselt ohustatud või juba välja surnud. 

 

„Paljud läänemeresoome keeled ja murded on oma lähisugulastest geograafiliselt eraldatud. Varem see nii ei olnud,“ ütles Kehayov. Keelte väljasuremine on loomulik protsess. „Uued perspektiivid ja meetodid aitavad aga läänemeresoome keeli paremini uurida ja keele muutumise mehhanisme selgemini mõista,“ märkis professor. 

 

Millele võiksid keeleteadlased neis muutunud oludes tähelepanu pöörata? Seni on uuringute keskmes lasunud keelte ja murrete geograafiline varieerumine ja keelekontaktid. Eesmärk on olnud heita valgust kirjalike allikate eelsele keeleajaloole: sellele, millal ja kuidas hargnesid läänemeresoome keeled ülejäänud uurali keeltest ning millised on üksikute keelte ja murrete sugulussuhted. 

 

Inauguratsiooniloengus küsibki Petar Kehayov, kuidas minna edasi. Uurides Venemaa läänemeresoome keeli sellisena, nagu nad on praegu või olid lähiminevikus, analüüsime keelekasutust tegelikult isolatsiooni ja läheneva keelesurma tingimustes. Eraldatud kogukondadele ja üksikkõnelejatele võib läheneda mikroperspektiivist: pöörata suuremat tähelepanu kognitsioonile kui indiviidi keelevalikuid mõjutavale tegurile. Samas on vaja keelt ja keelekasutust seostada ka ümbritseva maailma ning seda mõjutavate teguritega. Selleks tuleb tihti suumida kaugemale ja vaadata uuritavat objekti kogu Kirde-Euroopa vaatenurgast. Lisaks tuleb uurijal arvestada sotsiaal-, majandus-, ja keskkonnaajalooga, mille kohta leidub üha rohkem digiandmeid. Kui kombineerida keeleandmeid teiste teadusalade andmetega nii mikro- kui ka makroperspektiivist, saame tervikpildi läänemeresoome keelevariantide muutumisest. 

 

Petar Kehayov on sündinud ja lõpetanud keskkooli Sofias Bulgaarias. 2000. aastal lõpetas ta Tartu Ülikooli eesti keele võõrkeelena eriala, 2003. aastal kaitses magistri- ja 2008. aastal doktorikraadi. Ta on töötanud Tartu Ülikoolis spetsialisti ning noorem- ja vanemteadurina. Aastail 2005–2006 oli ta Flandria valitsuse stipendiumiga külalisdoktorant Antwerpeni Ülikoolis, 2011–2012 Alexander von Humboldti stipendiumiga järeldoktor Regensburgi Ülikoolis ning 2013–2016 järeldoktor Ida- ja Kagu-Euroopa uuringute doktorikoolis Regensburgis ja Münchenis. Aastal 2016 habiliteerus ta Müncheni Ludwig Maximiliani Ülikoolis fennougristika erialal ning 2017–2020 oli ta vanemteadur Leibnizi Ida- ja Kagu-Euroopa Uuringute Instituudis Regensburgis. 2020.–2021. aastal töötas Kehayov Müncheni Ülikooli soome-ugri keelte professori kohusetäitjana ja alates 2022. aasta veebruarist on ta Tartu Ülikooli läänemeresoome keelte professor. 

 

Petar Kehayov on pidanud loenguid ja seminare Tartu, Regensburgi ja Müncheni ülikoolis ning olnud bakalaureuse-, magistri- ja doktoritööde juhendaja. Peale arvukate erialaste artiklite on ta avaldanud kaks monograafiat, kaastoimetanud mahuka Euroopa keelte tüpoloogiat käsitleva kogumiku „Complementizer Semantics in European Languages“ (2016) ja olnud kaasautor keeleteemalise kooliõpiku kirjutamisel. Tema uurimistöö keskmes on läänemeresoome ja mordva keeled, laiemalt Ida-Euroopa keeled ja keeletüpoloogia. Ta on uurinud peamiselt evidentsiaalsust, modaalsust, liitlause struktuuri, keelekontakte ja keelesurma.