Elo-Hanna Seljamaa on kaasprofessor Tartu Ülikooli kultuuriteaduste instituudis, vaimse kultuuripärandi rakendusuuringute UNESCO õppetoolis. 

 

Muuseumidel, muuseumitöötajatel ja teadlastel on teistest suurem voli ja vastutus otsustada, mida ja kuidas muuseumis eksponeerida. Ühel või teisel viisil on need otsused seotud arusaamadega autentsusest: sellest, mis on – või ei ole – võltsimata, tõeline, algupärane, omane, algallikail põhinev, usaldusväärne, tüüpiline, näitamist väärt. Arusaamad autentsusest on aga ajas muutuvad ja paljunevad. Viimastel kümnenditel kohtabki teaduskirjanduses seisukohta, et ainsuses autentsuse asemel tasub mõelda autentsustest: kõrvuti eksisteerivatest autentsuse käsitustest ja nende omavahelistest suhetest. Autentsust ei nähta püsiva, vaid kontekstisidusana.

Kultuuripärandi vallas on tähendusnihkeid kaasa toonud vaimse kultuuripärandi kategooria kasutuselevõtt, mis mõjutab ka seda, kuidas me mõtleme sellest, mida saab käega katsuda, ning materiaalse ja mittemateriaalse suhetest.

Ettekandes tuleb juttu autentsuse käsitustest, mis seostuvad vaimse kultuuripärandiga ja selle eksponeerimisvõimalustega muuseumis. Vaadeldavad näited pärinevad Kihnu saarelt ja kaitseväe kalmistult Tallinnas.

 

Ettekanne on peetud 25. septembril 2023 Eesti Muuseumiühingu ja ICOM Eesti ühiselt korraldatud konverentsil „Muuseum ja autentsus“.