„Ülekaal on mul geenides“, „Käbi ei kuku kännust kaugele“, „Hunt vaatab ikka metsa poole“ – sellised ütlused annavad
mõista, et käitumine ja geneetika on tihedalt põimunud. Nendevahelisi seoseid märkame kõikjal, ülikoolis on need kaks
teadusharu aga eraldatud: käitumisteadused kuuluvad sotsiaalteaduste ja geneetika loodusteaduste valdkonda. Neid
kahte püüab Uku Vainik ühendada, uurides ülekaalu, tervise ja isiksuse teemasid.

Loengu esimeses pooles arutleb Vainik selle üle, mida võidavad käitumisteadlased geneetikateadmisi arvesse võttes.
Tuues näiteid ülekaalu ja isiksuse vallast, selgitab professor, kuidas arvutada geeniandmete toel polügeenseid
riskiskoore. Nende abil saavad psühholoogid lisada andmestikku uusi tunnuseid, piiluda inimeste tulevikku ja saada
vihjeid seoste põhjuslikkusest.

Kas aga piisab ainult inimeste geenide sekveneerimisest ehk mõõtmisest? Ehk oleks ka geneetikutel kasulik oma
töös käitumisandmeid koguda? Näiteks on võimalik käitumise põhjal seletada, millist tüüpi inimesed otsustavad
geenidoonoriks hakata ja kes võiksid polügeensete riskiskooride põhiseid tervisesoovitusi suurema tõenäosusega
kuulda võtta.

Kõige lõpuks arutleb professor selle üle, kui lahutatavad on käitumine ja geneetika. Kas ülekaalu põhjus peitub
paratamatult geenides ja hunt vaatab alati metsa poole või saab geneetiliste tendentside vastu ka midagi ette võtta
ning oma käitumist juhtida? Kuidagi sai ju hundist koer.

Uku Vainik kaitses 2015. aastal Tartu Ülikooli psühhololoogia instituudis doktoriväitekirja „Ülekaalu ja ülesöömisega
seotud psühholoogilised mehhanismid: mitmekülgse raamistiku loomine“, mille üksikuid artikleid tunnustati ka
üliõpilaste teadustööde riiklikul konkursil. Õpingute ajal töötas ta ka Konstanzi, Toronto ja McGilli ülikoolis. McGilli
Ülikooli juurde kuuluvas Montreali Neuroloogia Instituudis läbis ta ka oma järeldoktorantuuri.

2019. aastast alustas Vainik teaduri ja hiljem kaasprofessori karjääri Tartu Ülikooli psühholoogia instituudis.
Külalisprofessorina töötas ta edasi ka McGilli Ülikoolis. Samas tihenes kiirelt koostöö Tartu Ülikooli genoomika
instituudiga – 2022. aastal sai Vainikust genoomika instituudis kaasprofessor, samuti valmis maailmas ainulaadne
geenivaramu isiksuseuuring. 2024. aasta juunis sai Vainikust käitumisgeneetika professor ja ühtlasi Tartu Ülikooli tollal
noorim professor. Tema tegevust on rahastanud Eesti Teadusagentuur ja Euroopa Teadusnõukogu, samuti on teda
toetatud programmist „Horisont 2020“.