Metsadel on tähtis ülesanne siduda süsinikku. Parasvöötmes ja boreaalsetes piirkondades 
on metsade maht viimastel aastakümnetel suurenenud. Nende piirkondade metsad on ka 
peamised atmosfääris oleva liigse süsinikdioksiidi sidujad ja kiirete kliimamuutuste pidurdajad. 
Puittaimede süsiniku sidumise mehhanismide ja nende tõhustamise uurimine kliimamuutuste 
leevendamiseks on keerukas ülesanne, mis nõuab teadmisi paljudest valdkondadest ja koostööd 
mitme sektori vahel.
Inauguratsiooniloengus kirjeldab Yrjö Helariutta oma eesmärki selgitada ja suurendada 
puittaimede süsiniku sidumise võimet molekulaarsel tasandil. Samuti käsitleb ta ülegenoomseid 
tehnoloogiaid, mis on võimaldanud uurimistööga laborist metsa liikuda.
Helariutta uurimisrühm on olnud teerajaja floeemi ehk niine morfogeneesi molekulaarsete 
mehhanismide mõistmisel ja taimede vaskulaarsete tüvirakkude funktsiooni muutmisel. Floeem 
on taime juhtkude, mille kaudu liiguvad fotosünteesi käigus omastatud orgaanilised molekulid 
kudedesse, kus fotosünteesi ei toimu. Sellised koed on näiteks puutüvedes ja söödavates 
taimeosades, millel on suur väärtus süsinikdioksiidi talletavate organitena.
Yrjö Helariutta on Tartu Ülikooli bioinseneeria instituudi molekulaarse dendroinseneeria 
professor ja Euroopa teadusruumi õppetooli hoidja. Ta on kaitsnud doktorikraadi Helsingi 
Ülikoolis, töötanud järeldoktorina New Yorgi Ülikoolis ja New Yorgi botaanikaaias ning seejärel 
Helsingi Ülikooli ja Cambridge’i Ülikooli taimede arengubioloogia professorina. Praegu juhib 
Helariutta Soome Akadeemia puittaimede bioloogia tippkeskust.