Viivi Luik on luuletaja ja prosaist, kirjanik ning esseist, kelle looming on nii Eesti kui ka rahvusvahelist kirjandusmaastikku mõjutanud juba kuuskümmend aastat. Oma kirjanikukarjääri alustas ta luuletajana, samuti lähtub luulest tema romaanide ja esseistika poeetika. Luige tuntuimad romaanid „Seitsmes rahukevad“ ja „Ajaloo ilu“, aga ka tema viimane memuaristlik reisiromaan „Varjuteater“ on pälvinud märkimisväärset kohalikku ja rahvusvahelist vastukaja.

Loometee jooksul on Luige luulesse igatseva loodustunde ja meisterliku poeesia kõrvale järk-järgult ilmunud ühiskonnakriitilised noodid. Teetähiseks eesti kirjandusloos peetakse tema olmesümbolismi: autor kujutab tavalist olmelist keskkonda meie ümber, kuid ridade vahelt ilmneb avar, inimlikkust ja kultuuri kaitsev tähendus. Tunnete sõnastamise meistri Viivi Luige looming jõuab meieni ka lastevärsside, aabitsalugude ja paljude tuntud lauluridadena.

Luik on saanud rohkelt olulisi kirjandusauhindu ja kultuuripreemiaid, sealhulgas Eesti Valgetähe III klassi teenetemärgi, Soome Vabariigi aumärgi ning Rahvusmõtte auhinna.

Viivi Luige sügisel algav loengukursus kannab pealkirja „Väljendamatu väljendamine sõna abil. Ajastuomaste inimtüüpide kujutamine kirjanduses“. Kursusel tuleb 20. sajandi eri kümnendite kirjandusteoste põhjal juttu ajastupõhistest inimtüüpidest, nende kujutamisest kunstis, inimese muutumisest ja muutumatusest. Iga ajajärk sünnitab omaenda erilise inimtüübi ja kuni seda inimtüüpi pole sõnastatud, ei tunta seda reaalelus ära – see on väljendamatu, kuid ootab ometi väljendamist. Lisaks üliõpilastele saavad kursusest osa võtta ka kõik teised huvilised.

Hoolimata Lacková ja Faltýneki (2021), Compagno (2018) ja Fontanille'i (1992) töödest on semiootika olnud valdavalt suunatud kvalitatiivsele lähilugemisele, mitte kvantitatiivsetele lähenemistele (Sonesson 2026). Seega tekib küsimus: kui olulised on semiootikas mõõtkava ja kvantiteedi teemad ning kuidas suhestuvad need lähilugemise kui praktika tähtsusega?

Paralleelselt digihumanitaaria tõusu ja võimalustega, mida pakuvad suurandmete analüüs ja teised arvutuslikud meetodid, algatas Moretti 2013. aastal kauglugemise (ingl distant reading) projekti, mis vastandus traditsioonilisele lähilugemisele (ingl close reading). Samas oli Moretti juba 2000. aastal Annaalide koolkonna meetodit käsitledes toonud esile kauglugemise potentsiaali. Võib väita, et arvutuslikel meetoditel on veelgi pikem ajalugu (Igarashi 2015). Lähilugemise ja kauglugemise vastandust seostatakse sageli mõõtkava küsimusega, vahel koos järeldusega, et kauglugemine põhjustab tähelepanu hajumist ja keskendumisvõime vähenemist (SubStance'i toimetajad 2009).

Avatud loengus käsitleb Cobley kauglugemise kriitikat ja lähilugemisele vastandumist ning seab kahtluse alla arusaama, et lugemise mõõtkava/ulatus on otseselt seotud tõlgenduse kvaliteediga – emotsionaalselt nüansirikkama lähenemisega, mis rõhutab lugeja rolli „kirjandusliku mõõtkava väliste ja sisemiste tegurite“ kaalumisel (Orlemanski 2014: 230). Cobley näitab, et mõõtkava küsimus on märksa keerukam, kui kvalitatiivsete ja kvantitatiivsete meetodite näiline vastandus lubaks arvata (Eve 2019). Ta püüab näidata, kuidas uued arutelud lugemise olemuse üle (Trasmundi ja Cobley 2021; Engberg-Pedersen jt 2023) seavad kahtluse alla ja samas täiendavad tehisaru mõõtkavaga seotud ootusi ja lubadusi.

Paul Cobley on avaldanud üle saja teadusartikli, mitu monograafiat ja toimetanud kümneid kogumikke. Ta keskendub semiootikale ja narratoloogiale ning semiootika koolkondade ja uurimisvaldkondade sidumisele. Cobley on pühendunult tegelenud semiootika teadustööde avaldamisvõimaluste loomisega, toimetades olulisi semiootikaajakirju ja nimeka De Gruyteri kirjastuse raamatusarju. Ta on kirjutanud semiootikaõpiku „Semiotics for beginners“ (eesti keeles „Juhatus semiootikasse“ (2002)), mis on tõlgitud 18 keelde.

Cobley koostöö Eesti semiootikutega sai alguse 1990ndatel, mil ta jõudis ka esimesi kordi Tartusse. Ta on edendanud siinsete kultuuri-, bio- ja sotsiosemiootika erialade rahvusvahelist tuntust, aidates Eesti teadlastel avaldada oma tulemusi ja vaatenurki tunnustatud teaduskirjastuste kogumikes ning ajakirjade erinumbrites. Cobley koostöö Tartu semiootikutega raamatusarja „Semiotics, Communication and Cognition“ koostamisel ja toimetamisel suunab eriala praegugi.

Emeriitprofessor Paul Cobley nimetati Tartu Ülikooli audoktoriks 2025. aastal silmapaistvate saavutuste eest semiootika, meediauuringute, kirjandus- ja kommunikatsiooniteaduse alal ning suurte teenete eest Eesti semiootika rahvusvahelisel edendamisel ja toetamisel. Audoktori nimetuse ja medali annab rektor üle rahvusülikooli aastapäeva aktusel 1. detsembril 2025.
__________________________________________________

ENG

Despite influential contributions by Lacková and Falýnek (2021), Compagno (2018), and Fontanille (1992), semiotics has remained largely oriented towards qualitative close reading rather than quantitative approaches (Sonesson 2026). This raises important questions: How significant are issues of scale and quantity for semiotics? And how do they relate to the central role of close reading as a scholarly practice?

Parallel to the rise of the digital humanities and the growing possibilities offered by Big Data analysis and other computational methods, Moretti launched his project of distant reading in 2013 — in explicit contrast to the established practice of close reading. Yet Moretti had already outlined the potential of distant reading in a 2000 recapitulation of the Annales School method. It can even be argued that computational methods have a much longer history (Igarashi 2015). The opposition between close and distant reading is often framed as a matter of scale, sometimes accompanied by the claim that distant reading entails a loss of attention and diminished focus (Editors of SubStance 2009).

Cobley’s public lecture examines the criticism of distant reading in opposition to close reading, questioning the assumption that the scale of reading directly corresponds to its quality — understood as a more affectively nuanced interpretation that highlights the reader’s negotiation of “extrinsic and intrinsic determinants of literary scale” (Orlemanski 2014: 230). Cobley argues that the issue of scale is far more complex than the apparent dichotomy between qualitative and quantitative methods suggests (Eve 2019). He will show how recent debates on the nature of reading itself (Trasmundi and Cobley 2021; Engberg et al. 2023) challenge and, at the same time, enrich the scale-related promises of Artificial Intelligence.

Paul Cobley was named an honorary doctor of the University of Tartu in 2025 in recognition of his outstanding achievements in semiotics, media studies, literary studies, and communication research, as well as his long-standing contributions to the international advancement of Estonian semiotics. The titles and medals of honorary doctors are conferred on 1 December at the ceremony marking the anniversary of Estonian national university.