Riigi sõjalise kaitsevõime arendamine koosneb paljudest osadest – relvasüsteemid ja laskemoon on vaid jäämäe tipp. Milles seisneb Eesti sõjaline kaitsevõime ja kuidas seda arendada?

Loengu eesmärk on selgitada riigi sõjalise kaitsevõime arendamise komplekssust DOTMPLFI (doctrine, organization, training, materiel, personnel, leadership and education, facilities, interoperability) sõjalis-strateegilise raamistiku kaudu. Analüüsitakse riigi sõjalise kaitsevõime arendamise väljakutseid, toiminguid ja ressursse.

Lektorid: kindral Martin Herem ja major Ivo Peets.

Loengu külalisesineja major Ivo Peets on doktorikraadiga Eesti kaitseväelane, kes juhib Eesti kaitseväes hiljaaegu loodud tulevikuvõime ja innovatsiooni väejuhatust. Selle ülesanne on jälgida sõjanduse ja tehnoloogia arengut maailmas, tuvastada ja kavandada selle põhjal uuenduslikke lahendusi Eesti kaitseväele ning koordineerida tervikuna selle võitlusvõime püsivat arengut.

Rohkem kui sada aastat tagasi uuris Tartu Ülikooli esimene rahvaluuleteaduse professor, Minskis sündinud Walter Anderson inimeste seas ringlevate lugude muutumist ja püsimajäämist. Nii nagu Walter Anderson, on ka folklorist Anastasiya Astapova Tartusse jõudnud Valgevenest ning uurib lugude liikumist, kuid teistsugustes ajaloolistes ja poliitilistes oludes. Ta küsib, miks inimesed kuulujutte, vandenõuteooriaid ja poliitilisi nalju edasi räägivad ning mis lugudega seeläbi juhtub.

Astapova kõneleb inauguratsiooniloengus, missuguste üllatavate järeldusteni võib jõuda lugude levikut tähelepanelikult jälgides, neid etnograafiliselt uurides ning nende eri versioone võrreldes. Muu hulgas analüüsib ta Tartu Ülikooli endise professori Vjatšeslav Morozovi spionaažijuhtumi ümber tekkinud vandenõuteooriaid. Loengus käsitletavad näited viivad rahvaluulest otse julgeoleku kesksete küsimusteni: kuidas kujuneb arusaam ohust, keda ja miks usaldatakse ning kuidas mõjutab kuuldu inimeste otsuseid ja tegusid? Julgeoleku seisukohalt ei ole tähtis mitte ainult teabe levik, vaid ka see, milliseks looks see teave kujuneb ja kuidas lugu inimesi mõjutab.

Anastasiya Astapova sai 2015. aastal Tartu Ülikoolis folkloristika doktorikraadi ning 2016. aastal Venemaa Teaduste Akadeemias filoloogiateaduste kandidaadi kraadi. Ta on olnud külalisteadur Ohio Osariigi Ülikoolis ja Stockholmi Ülikoolis, järeldoktor Uppsala Ülikoolis ning stipendiaadina julgeoleku- ja rahvusvaheliste suhete ekspert Stanfordi Ülikoolis. Lisaks on ta pidanud mitmes Euroopa ja Ameerika Ühendriikide ülikoolis külalisloenguid. Praegu teeb Astapova teadustööd Lundi Ülikooli juures ning 2027. aastal asub ta stipendiaadina tööle Cambridge’i Ülikooli sotsiaal- ja humanitaarteaduste ning kunstide uurimiskeskuses (CRASSH).

Astapova uurimistöö keskmes on poliitiline folkloor, kuulujutud, vandenõuteooriad ja huumor ning nende roll autoritaarsetes ühiskondades, kriisides ja konfliktides. Ta on kirjutanud monograafia „Humor and Rumor in the Post-Soviet Authoritarian State“ (Rowman & Littlefield) ning ta on raamatute „Conspiracy Theories and the Nordic Countries“ ja „Conspiracy Theories in Eastern Europe: Tropes and Trends“ (Routledge) kaasautor ja -toimetaja.

Astapova on nii juhi kui ka teadlasena osalenud mitmes Eesti ja rahvusvahelises vandenõuteooriaid, desinformatsiooni ja huumorit käsitlevas teadusprojektis. Praegu osaleb ta muu hulgas Eesti Teadusagentuuri, programmide „Euroopa horisont“ ja Erasmus+ ning Marie Skłodowska-Curie projektides, samuti Euroopa Teadusnõukogu grandiprojektis. Ta on vandenõuteooriate uurimise Põhjamaade võrgustiku CONNOR asutajaliige ning oli aastatel 2025–2026 selle juht. Astapova kuulub Eesti Noorte Teaduste Akadeemiasse ning ta valiti 2023. aastal Eesti aasta folkloristiks.

Esinevad Johanna Randvere (barokktšello, viola da gamba) ja Priit Peterson (ajaloolised näppepillid). Kavas M. Marais ja R. de Visée.