Keskkonnamõjude hindamine (KMH) on oluline osa arendusprojektidest - olgu selleks tuulepark, maantee, raudtee või tehas. Läbiviidud KMH on tähtis verstapost projektis ning annab kindluse tegevuste realiseeritavuseks tulenevalt erinevatest keskkonnaaspektidest. KMH peab välja selgitama olulise keskkonnamõju olemasolu. KMH sisaldab nii protsessi kui aruande koostamist. Protsessi keskne sisu on erinevate osapoolte kaasamine ning töö etappide ja tulemuste kommunikatsioon. Siinkohal on KMH-des mitmeid kattuvusi planeeringute koostamisega. 

Mõlemal puhul on kaasamise juures oluline vahend kavandatava tegevuse visualiseerimine. Ruumipoliitika valikute illustreerimine võib olla võimas tööriist, millega edastatakse nii põhisõnumeid kui ka võimalikke valikuid. Kartograafiline esitlus võib aidata fokusseeruda dialoogile ja tuua selgust, võtta maha hirme uue ja tundmatu ees. Samas on ka võimalik moonutuste ja rõhuasetuste abil manipuleerida teiste osalejatega. Otsustel, mida ja kuidas panna kaardile, mida esile tõsta, mida varju jätta, on suur potentsiaal mõjutada kogu planeerimise ja KMH protsessi. 

 

Hoolimata suurtest pingutustest teha kõike hästi ja läbipaistavalt, on kaasamiste juures olnud teinekord üksjagu rahulolematust. Näidetena on jäänud kõlama sõnumid nagu „projekti kommunikatsioon oli kehv“, „info ei jõudnud õigel ajal kohale“, „inimesi ei kaasatud piisavalt“ või “kaasamine on ainult formaalne”. Oma sõnumitele suurema jõu andmiseks ei ole harvad ka protestiliikumised ja vastuallkirjade kogumised. Kas see tähendab, et midagi on läinud valesti või on see normaalne demokraatlik vabadus? 

 

KMH ja planeeringu protsessis on küll kokku lepitud ja seadusest tulenevad tegevused (nt avalikud arutelud), aga paistab, et sellest jääb teinekord väheks. Avalik arutelu ei ole projekti poolt või vastu hääletamise võimalus, aga kas avalikkuse ootus ongi teistsuguse kaasamise järele? Meil puudub ühtne arusaam, milline on sobilik kaasamine ja kommunikatsioon. Tundub, et osapoolte eesmärgid ja ootused on kohati erinevad või üksteisest lihtsalt ei saada aru. 

 

Sessioonis arutame järgmisi küsimusi: 

1. Mis on KMH protsessis ja planeeringutes piisav kaasamine ja kommunikatsioon? 

2. Keda ja kuidas tuleb kaasata? 

3. Mida ja mis järjekorras peab tegema, et vältida tõsiseid arusaamatusi ja suurt pahameelt (et poleks liiga vara, aga kindlasti mitte ka liiga hilja)? 

4. Kuidas visualiseeringud edastavad sõnumeid? 

5. Kui oluline on siin info vastuvõtja koostöövalmidus ja meelsus? 

6. Mis on osapoolte õigused, aga ka kohustused ja vastutus? 

7. Kui palju saab info vastuvõtja esitatud arvamusega arvestada? 

8. Mis on mõistlik ajaraam? 

9. Kelle roll on kaasamist juhtida? 

 

Ettekanded: 

1. Julia Piilmann (sõnumiagentuur Akkadian) – Kaasamine kui kommunikatsiooni tööriist – mis on projektides oluline kogukonna ja avalikkuse jaoks? 

2. Anto Aasa (Tartu Ülikool) – Visualiseerimise jõud planeerimisprotsessis 

3. Arutelu – osalevad Rainer Paenurk (SA Saare Arenduskeskus), Kristiina Nauts (Utilitas Wind OÜ), Riin Kutsar (KeMÜ, Roheplaan OÜ), Anto Aasa ning Julia Piilmann. 

Moderaator: Hendrik Puhkim (KeMÜ, Skepast&Puhkim OÜ) 

 

Läbiviijad: Eesti Keskkonnamõju Hindajate Ühing MTÜ, Tartu Ülikool