Teadust ja tehnoloogiat käsitletakse kliimamuutuste oludes kui päästerõngast, mis aitab lahendada ka kõige keerulisemaid probleeme. Optimistid arvavad, et küsimus on vaid ajas, mis lahenduste leidmiseks kulub. Samas ei sünni teadustöö tühjalt kohalt ega loo vaid intellektuaalseid pärle. Vahest polegi teadus üksnes võluvits, mis alati lahendusi pakub, vaid on ka ise osa probleemist?

 

Teadmiste loomisega kaasnev keskkonnamõju võib avalduda näiteks energiakuluna, mida on vaja laboriseadmete käitamiseks või arvutusvõimsuse kasutamiseks. Tartu Ülikooli rakubioloogia professori Toivo Maimetsa sõnul tuleb nii laboriteadustes kui ka meditsiinipraktikas arvestada energiakulu kõrval rohkete ühekordse plasti jäätmetega, mida on keeruline käidelda ja mille taaskasutusvõimalused on läbi uurimata. Keskkonnajälg on ka sotsiaal- ja humanitaarteadustel ning mäluasutuste tööl. Kestliku arengu keskuse juhi Margit Kelleri sõnul kutsub konverents muu hulgas mõtlema teaduse tegemise protsessist laiemalt. „Teaduse keskkonnajälg hakkab moodustuma juba uurimisküsimuse püstitamise etapis. Oluline pole ju mitte ainult see, kuidas, kui säästlikult me teadust teeme, vaid ka mida ja miks me uurime,“ selgitas Keller. Kas kestlikum teadustöö on võimalik? See küsimus ei köida üksnes teadlasi ja teadusasutusi, vaid üha enam ka teadusrahastajaid.

 

Konverentsi korraldavad Tartu Ülikooli molekulaar- ja rakubioloogia instituut ning kestliku arengu keskus. Päeva juhivad TÜ rakubioloogia professor Toivo Maimets ja kestliku arengu keskuse juht, sotsiaalse kommunikatsiooni kaasprofessor Margit Keller.