Viivi Luik on luuletaja ja prosaist, kirjanik ning esseist, kelle looming on nii Eesti kui ka rahvusvahelist kirjandusmaastikku mõjutanud juba kuuskümmend aastat. Oma kirjanikukarjääri alustas ta luuletajana, samuti lähtub luulest tema romaanide ja esseistika poeetika. Luige tuntuimad romaanid „Seitsmes rahukevad“ ja „Ajaloo ilu“, aga ka tema viimane memuaristlik reisiromaan „Varjuteater“ on pälvinud märkimisväärset kohalikku ja rahvusvahelist vastukaja.

Loometee jooksul on Luige luulesse igatseva loodustunde ja meisterliku poeesia kõrvale järk-järgult ilmunud ühiskonnakriitilised noodid. Teetähiseks eesti kirjandusloos peetakse tema olmesümbolismi: autor kujutab tavalist olmelist keskkonda meie ümber, kuid ridade vahelt ilmneb avar, inimlikkust ja kultuuri kaitsev tähendus. Tunnete sõnastamise meistri Viivi Luige looming jõuab meieni ka lastevärsside, aabitsalugude ja paljude tuntud lauluridadena.

Luik on saanud rohkelt olulisi kirjandusauhindu ja kultuuripreemiaid, sealhulgas Eesti Valgetähe III klassi teenetemärgi, Soome Vabariigi aumärgi ning Rahvusmõtte auhinna.

Viivi Luige sügisel algav loengukursus kannab pealkirja „Väljendamatu väljendamine sõna abil. Ajastuomaste inimtüüpide kujutamine kirjanduses“. Kursusel tuleb 20. sajandi eri kümnendite kirjandusteoste põhjal juttu ajastupõhistest inimtüüpidest, nende kujutamisest kunstis, inimese muutumisest ja muutumatusest. Iga ajajärk sünnitab omaenda erilise inimtüübi ja kuni seda inimtüüpi pole sõnastatud, ei tunta seda reaalelus ära – see on väljendamatu, kuid ootab ometi väljendamist. Lisaks üliõpilastele saavad kursusest osa võtta ka kõik teised huvilised.

🔬 11. veebruaril kell 14.00 algab maailma keelte ja kultuuride instituudi õppehoone fuajees (Lossi 3) „Naised teaduses“ vestlusring.
👩‍🔬 Vestlusringis keskendutakse soolise võrdõiguslikkuse ning loodus-, täppisteaduste ja tehnoloogiavaldkonna vahelistele seostele.
📣 Vestlusringi saab kuulata kohapeal või jälgida UTTV-st ning Facebookist.
🎤 Vestlust juhib anglistika professor Raili Marling.
🗣️ Kogemusi ning mõtteid jagavad üliõpilaskonna esimees ja sotsiaalteaduste valdkonna üliõpilane Eneken Riin Salong, meediauuringute professor Andra Siibak ning valitsemise, õiguspoliitika kaasprofessor Helen Eenmaa ning IT-ettevõtte Cybernetica AS vanemteadur Liina Kamm.
🔬 9.–15. veebruarini peetakse Tartu Ülikoolis päeva „Naised teaduses“ puhul teemanädalat, mille eesmärk on tõsta esile naiste ja tüdrukute rolli teaduses, murda soostereotüüpe ning julgustada naisi teadusega tegelema.
ℹ️Rahvusvahelise päeva „Naised teaduses“ teema on soolise võrdõiguslikkuse temaatika loodusteaduste, tehnoloogia, inseneriteaduste ja matemaatika valdkonnas (ingl science, technology, engineering, and mathematics, STEM). Tehisaru kiire areng loob küll palju võimalusi töö tõhustamiseks ja innovatsiooniks, kuid sellega kaasnevad ka riskid, muu hulgas soolise võrdõiguslikkuse vaates. Tehisaru süsteemid võivad taastoota kallutatud narratiive ning nende väärkasutus kahjustada inimväärikust ja -õigusi. Probleemi süvendab asjaolu, et generatiivsed mudelid põhinevad andmehulkadel, mis kalduvad eelistama dominantseid ühiskonnagruppe, samal ajal kui vähemused on STEM- ja IKT-sektoris alaesindatud.
Loe lähemalt 👇
https://ut.ee/et/naised-teaduses

Metsadel on tähtis ülesanne siduda süsinikku. Parasvöötmes ja boreaalsetes piirkondades 
on metsade maht viimastel aastakümnetel suurenenud. Nende piirkondade metsad on ka 
peamised atmosfääris oleva liigse süsinikdioksiidi sidujad ja kiirete kliimamuutuste pidurdajad. 
Puittaimede süsiniku sidumise mehhanismide ja nende tõhustamise uurimine kliimamuutuste 
leevendamiseks on keerukas ülesanne, mis nõuab teadmisi paljudest valdkondadest ja koostööd 
mitme sektori vahel.
Inauguratsiooniloengus kirjeldab Yrjö Helariutta oma eesmärki selgitada ja suurendada 
puittaimede süsiniku sidumise võimet molekulaarsel tasandil. Samuti käsitleb ta ülegenoomseid 
tehnoloogiaid, mis on võimaldanud uurimistööga laborist metsa liikuda.
Helariutta uurimisrühm on olnud teerajaja floeemi ehk niine morfogeneesi molekulaarsete 
mehhanismide mõistmisel ja taimede vaskulaarsete tüvirakkude funktsiooni muutmisel. Floeem 
on taime juhtkude, mille kaudu liiguvad fotosünteesi käigus omastatud orgaanilised molekulid 
kudedesse, kus fotosünteesi ei toimu. Sellised koed on näiteks puutüvedes ja söödavates 
taimeosades, millel on suur väärtus süsinikdioksiidi talletavate organitena.
Yrjö Helariutta on Tartu Ülikooli bioinseneeria instituudi molekulaarse dendroinseneeria 
professor ja Euroopa teadusruumi õppetooli hoidja. Ta on kaitsnud doktorikraadi Helsingi 
Ülikoolis, töötanud järeldoktorina New Yorgi Ülikoolis ja New Yorgi botaanikaaias ning seejärel 
Helsingi Ülikooli ja Cambridge’i Ülikooli taimede arengubioloogia professorina. Praegu juhib 
Helariutta Soome Akadeemia puittaimede bioloogia tippkeskust.