Tehisaru muutub iga päevaga üha loomulikumaks osaks meie elust ning mida aeg edasi, seda vähem tundub meil olevat vajadust ise pingutada. Kuid kas sellise tempoga jõuame lõpuks punkti, kus inimkonna arengu aluseks pole enam meie endi pingutus, vaid järgmine välja tulnud mudel? See tekitab põhjendatud küsimuse: kas ülikooliõpilased, kes on terve õpingute aja tehisaru abi kasutanud, on oma kraadi üldse välja teeninud ja miks ei õpetata kõrgkoolides seda tehnoloogiat täna veel „õigesti“ kasutama? Nendele ja paljudele teistele põletavatele küsimustele vastuse saamiseks ning tõe väljaselgitamiseks tule juba 27. aprillil MITS-i korraldatud tehisaru debatile. Erinevate arvamuste esindajad võtavad teema pulkadeni lahti ja selgitavad, miks oleme seni toiminud just nii ja milline on meie tegelik suund selles kiiresti muutuvas maailmas. Tule ja räägime sotid selgeks!

Igal aastal luuakse miljoneid uusi keemilisi ühendeid. Traditsiooniliste meetoditega kuluks kõigi 
nende testimiseks aastakümneid. Loengul käsitletakse „kiirteed“, mis aitab eraldada terad 
sõkaldest, leidmaks kindlate ülesannete täitmiseks, nt haiguste raviks, just õigete omadustega 
keemilised struktuurid. Siinkohal tuleb appi molekulaartehnoloogia, mille eesmärk on õppida 
tundma molekulaarsetes süsteemides toimuvat vastastikmõju ja protsesse. Seda saab teha nii 
arvutusmudelite loomise ja rakendamise kui ka eksperimentaalse valideerimise kaudu. 
Teadustöö keskmes on tegevus, mille käigus arvuti otsib seoseid keemilise struktuuri ja aine 
füüsikalise-keemilise-bioloogilise mõju vahel. Selle asemel et testida tuhandeid ühendeid loomade 
või rakukultuuride peal, „arvutatakse välja” nende toksilisus või ravitoime, muu hulgas tänapäevaste 
tehisaru ja masinõppe puhul kasutatavate meetoditega. 
Loengus käsitletakse ka suurandmeid keemias ning kirjeldatakse, kuidas tuvastada neis mustreid 
või kuidas virtuaalselt raalsõeluda kemikaalide andmekogusid tarkade filtrite abil, et leida need 
üksikkandidaadid, millel on soovitud omadused. Sel moel saab säästa teaduses ja tööstuses 
miljoneid eurosid ja suisa aastaid aega. 
Uko Maran kaitses doktorikraadi teoreetilise ja arvutuskeemia alal Tartu Ülikoolis 1997. aastal. 
2000. aastal asus ta ülikoolis tööle teadurina, jätkas 2001. aastast vanemteadurina ja 2021. 
aastast kaasprofessorina, kuni 2025. aastal valiti ta molekulaartehnoloogia professoriks. Ta on 
töötanud teadurina ka välismaal, sealhulgas USA-s (Florida Ülikoolis), Rootsis (Uppsala Ülikoolis) 
ja Soomes (Joensuu Ülikoolis, praegu Ida-Soome Ülikool). 
Esimesed teadusalased katsetused tegi Maran biokeemias, kuid esimene suurem teadustööde 
sari käsitles keemiliste reaktsioonimehhanismide modelleerimist kondenseeritud keskkondades 
kvantkeemiliste meetoditega. Praegu on Uko Marani teaduslik uurimisvaldkond keemiliste ühendite 
ja materjalide omaduste, molekulaarse vastastikmõju ja toimemehhanismide tundmaõppimine ja 
modelleerimine arvutusmeetodite ja -mudelite abil, mida rakendatakse varajasest ravimiarendusest 
(nii madal- kui ka kõrgmolekulaarsed ühendid) kuni kemikaalide keskkonnamõju hindamiseni. 
Maran osaleb aktiivselt rahvusvaheliste teadus- ja arendustöö ning ettevõtluse 
projektides, OECD eksperdirühmade töös, ülikooli haldusstruktuuris ja on 
õppejõud kõikidel kõrgharidusastmetel. Tema juhendamisel on 
kaitstud 7 magistritööd ja 6 doktoriväitekirja.

.