Huvilised saavad küsimusi esitada slido.com keskkonnas, kasutades märksõna "lounaeestikeel" Sli.do 

Keel elab üksnes siis, kui seda kõneldakse. Ehkki lõunaeesti keele oskajaid on hinnanguliselt ligi 130 000, on keele põlvkondlik ülekanne peaaegu katkenud ja sellest on saanud ohustatud keel. Et lõunaeesti keelt ei ootaks vaikne hääbumine, on tähtis, et nii kohalikud elanikud kui ka haridussüsteem seda väärtustaksid ning keele elujõulisust toetaksid.

Arutelus osalevad Eesti Kirjandusmuuseumi vanemteadur ja endine Seto Kongressi vanematekogu liige Andreas Kalkun, võru-eesti lastekirjanik ja võrukeelsete laste ema Triinu Laan, Tartu Ülikooli eesti keele lektor ja Võru Instituudi teadur Helen Plado ning Võrumaa Muuseumi teadur ja võrokeste kongressi vanematekogu liige Hipp Saar. Arutelu juhib Tartu Ülikooli tänapäeva eesti keele professor Liina Lindström.

Viivi Luik on luuletaja ja prosaist, kirjanik ning esseist, kelle looming on nii Eesti kui ka rahvusvahelist kirjandusmaastikku mõjutanud juba kuuskümmend aastat. Oma kirjanikukarjääri alustas ta luuletajana, samuti lähtub luulest tema romaanide ja esseistika poeetika. Luige tuntuimad romaanid „Seitsmes rahukevad“ ja „Ajaloo ilu“, aga ka tema viimane memuaristlik reisiromaan „Varjuteater“ on pälvinud märkimisväärset kohalikku ja rahvusvahelist vastukaja.

Loometee jooksul on Luige luulesse igatseva loodustunde ja meisterliku poeesia kõrvale järk-järgult ilmunud ühiskonnakriitilised noodid. Teetähiseks eesti kirjandusloos peetakse tema olmesümbolismi: autor kujutab tavalist olmelist keskkonda meie ümber, kuid ridade vahelt ilmneb avar, inimlikkust ja kultuuri kaitsev tähendus. Tunnete sõnastamise meistri Viivi Luige looming jõuab meieni ka lastevärsside, aabitsalugude ja paljude tuntud lauluridadena.

Luik on saanud rohkelt olulisi kirjandusauhindu ja kultuuripreemiaid, sealhulgas Eesti Valgetähe III klassi teenetemärgi, Soome Vabariigi aumärgi ning Rahvusmõtte auhinna.

Viivi Luige sügisel algav loengukursus kannab pealkirja „Väljendamatu väljendamine sõna abil. Ajastuomaste inimtüüpide kujutamine kirjanduses“. Kursusel tuleb 20. sajandi eri kümnendite kirjandusteoste põhjal juttu ajastupõhistest inimtüüpidest, nende kujutamisest kunstis, inimese muutumisest ja muutumatusest. Iga ajajärk sünnitab omaenda erilise inimtüübi ja kuni seda inimtüüpi pole sõnastatud, ei tunta seda reaalelus ära – see on väljendamatu, kuid ootab ometi väljendamist. Lisaks üliõpilastele saavad kursusest osa võtta ka kõik teised huvilised.

Tööstusühiskonna viimase 250 aasta areng on osutunud ülimalt vastuoluliseks, sest on ühest küljest toonud kaasa hüppelise kasvu inimkonna heaolus, ent teisalt üleilmse keskkonnakriisi. Katsed seda kriisi lahendada lähtuvad tihti vaatepunktist, mida nimetatakse ökoloogiliseks moderniseerumiseks: keskkonnamurede tõsidust tunnistatakse käsikäes uskumusega, et teadus, tehnoloogia ja turud võimaldavad need edukalt lahendada. Ent mis siis, kui nüüdisaegses ühiskonnas valitsevad arusaamad teadusest ja tehnoloogiast võivad keskkonnaprobleemide lahendamise asemel neid hoopis süvendada?

Sellele küsimusele vastamiseks kasutatakse loengus tööstusliku modernsuse mõistet. See tähistab looduskeskkonda, teadust ja tehnoloogiat puudutavaid uskumusi, norme ja käitumisviise, mis on kahe viimase sajandi vältel saanud omaseks igale tööstusühiskonnale. Loengus vaadeldakse tööstusliku modernsuse teket, kinnistumist ja kriisi alates 18. sajandi lõpust kuni tänapäevani. Kestlike sekkumisviiside abil näitlikustatakse seejärel, kuidas tavapärased arusaamad teadusest ja tehnoloogiast võivad põhjustada tööstusühiskonna ajaloost tuttavate soovimatute tagajärgede kordumist. Viimaks esitatakse inauguratsiooniloengul küsimus, kas kestliku pöörde algatamine nõuab ka teadust ja tehnoloogiat puudutavate aluseelduste ümbermõtestamist ehk kas on aeg liikuda vastutustundetust moderniseerumisest vastutustundliku poole.

Laur Kanger on õppinud ajakirjandust ja suhtekorraldust (2005) ning meedia- ja kommunikatsiooniuuringuid Tartu Ülikoolis (2007), teinud innovatsiooniuuringuid Ida-Londoni Ülikoolis (2009), saanud doktorikraadi teadus- ja tehnoloogiauuringute vallas Edinburghi Ülikoolist (2013) ning töötanud seejärel aastatel 2016–2023 kestlike siirete uurijana Sussexi Ülikooli mainekas innovatsiooniuuringute keskuses Science Research Policy Unit. Alates 2025. aasta aprillist on Kanger kestlike siirete professor Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudis.

Tema pea üleloomulik anne põigelda kõrvale kõiksugustest auhindadest, medalitest, vimplitest, pärgadest ja muust orgaanilisest ainest on võimaldanud tal üpris edukalt keskenduda kestlike siirete uurimisele. Muu hulgas on ta vaadelnud kasutajate rolli energiasüsteemi kujundamisel, pöördeliste tehnoloogiate esiletõusu liikuvussüsteemis ning masstootmise ja digimise pikaajalisi arengumustreid. Samuti on ta aidanud välja töötada suurte siirete raamistikku, kus mõtestatakse tööstusühiskonna kujunemist energia-, liikuvus-, toidu- ja teiste süsteemide pikaajalise koosarengu kaudu. Just selle raamistiku arendamisega on seotud kaks suurt teadusprojekti, mida Kangur Tartus juhib ning milleks on talle antud Euroopa Teadusnõukogu väljakujunenud teadlase ja Eesti Teadusagentuuri suur rühmagrant.

Laur Kanger usub, et maailm oleks kröömikese võrra parem paik, kui teadlased end veidi vähem tõsiselt võtaksid.