Teises loengus arendab Schilbrack ideed, et religioossed eluvormid pakuvad võimalusi treeninguteks, mis aitavad osalejatel avastada maailmast väärtusi, mida nad muidu ei oskaks märgata. Käesolevas viimases loengus arendab ta mõtet, et religioosset treeningut võib mõista niši konstrueerimisena. „Niši konstrueerimise“ all peetakse silmas seda, kuidas mõned loomad ei aktsepteeri keskkonda lihtsalt sellisena, nagu nad selle eest leiavad, vaid kujundavad seda sihipäraselt ümber, et see sobiks paremini nende vajadustega. Silmapaistvaks näiteks on kobraste ehitatud tammid. Ka inimesed kujundavad oma keskkondi ümber, kuid erinevalt kobrastest ei ole inimeste loominguline jõud instinktide poolt ette määratud. Seetõttu võivad erinevad kultuurilised nišid oluliselt erineda. Selles mõttes toetuvad inimkultuurid, sealhulgas religioossed kultuurid, inimese bioloogilisele ülesehitusele, et enda elu paremaks muuta. Loeng keskendubki sellele, kuidas selline edenemine võib pakkuda kriteeriumi mitte ainult religioossete praktikate mõistmiseks, vaid ka nende hindamiseks.

In his second talk, Schilbrack developed the idea that religious forms of life offer opportunities for training that enables participants to discover values in the world they otherwise could not see. In this final lecture, he wants to develop the idea that this religious training can be a form of niche construction. "Niche construction" refers to the fact that some animals do not simply accept the natural environment as they find it but also transform it to make it a more congenial home – as, for example, when beavers build dams. Human animals also transform their environments, though, unlike beavers, human creative powers are not fully determined by human instincts and the cultural niches they create therefore vary widely. In this way, human cultures, including religious cultures, are rooted in human biology as human animals seek ways to flourish. In this closing talk, Schilbrack explores how flourishing might provide a criterion not only for understanding but also for evaluating religious practices across cultures.

Sel aastal peab Paulsoni loengud rahvusvaheliselt tunnustatud religiooniuurija ja -filosoof Kevin Schilbrack, kelle teadustöö keskendub religiooni uurimise teoreetilistele ja metodoloogilistele küsimustele. Viimastel aastatel on ta eriti rõhutanud religioossete praktikate kehastumuslikke aspekte, millele tema hinnangul peaks ka religioonifilosoofias rohkem tähelepanu pöörama.

Kolmes Paulsoni loengus pakub Kevin Schilbrack uue filosoofilise vaatenurga sellele, kuidas mõtestada niisuguste praktikate loomingulist jõudu.

📍 6. novembril kell 10–17.00 toimus Tartu Ülikooli Omicumi auditooriumis ja veebis Tartu Ülikooli loodus- ja täppisteaduste valdkonna konverents „Tehisaru loodusteadustes: kes õpetab keda?“, mille eesmärk on arutleda tehisaru rakendamist loodusteadustes ja selle mõju õpetamisele.

🔍 Konverentsil keskendutakse kahele peateemale: - tehisaru mõju mõtlemisele ja õppimisele - tehisaru abil uute avastuste tegemine

📣 Tervitusega esines president Alar Karis ning peaettekanded teegid hariduspsühholoog Grete Arro ja Pactumi kaasasutaja Kristjan Korjus. Ettekannetega esinesid veel mitmed loodus- ja täppisteaduste valdkonna õppejõud.

🗨️ Aruteluringis otsiti koos tehisaruga vastuseid küsimusele, kuidas tehisaru mõjutab nii ülikooli kui ka Eesti ühiskonda. Päeva juhtis saatejuht Sander Loite.

Esimeses loengus avab Schilbrack võimaldavuste ideed ning näitab, kuidas religioosseid väärtusi on võimalik avastada objektiivsete faktidena materiaalses maailmas. Teises loengus seob ta võimaldavuste idee religioosse elu vormidega ning ilmestab seda budistlike, kristlike ja konfutsianistlike näidete abil. Selline lähenemine käsitleb religioosseid eluvorme kohastumusliku treeningu võimalustena. Kuna religioossete praktikate eesmärk on läbi viia transformatsioone, ei tohiks religioosseid praktikuid mõtestada lihtsalt üldiste „seesolijatena“, vaid inimestena, kes taotlevad ja saavutavad erinevaid oskustasemeid (näiteks noviits, asjatundja või ekspert) valitud religioossetes praktikates. Kuna religioonid treenivad oma liikmeid nägema maailma uutel viisidel, tõstatub oluline ja keeruline epistemoloogiline küsimus, millele pööratakse tähelepanu: kuidas on uurijatel võimalik mõista sellise inimese maailma, kes on ekspert mingis praktikas, kui uurija ise ei ole isegi noviits?

In the first talk, Schilbrack outlined the idea of affordances and the implication that religious values can be discovered as objective facts in the material world. In this second talk, he connects the idea of affordances to religious forms of life and illustrates it with examples drawn from Buddhist, Christian, and Confucian practices. This approach treats religious forms of life as offering opportunities for embodied training. Given this focus on transformation through practice, one should not consider religious practitioners simply as generic "insiders" but instead should see them as seeking and achieving different levels of skill – for example, novice, competent, or expert – at their religious practices. However, if religions train their members to see the world in new ways, this raises an important and difficult epistemological question that he will address: how can scholars understand the world of someone who is expert in a practice if the scholar is not even a novice?

Sel aastal peab Paulsoni loengud rahvusvaheliselt tunnustatud religiooniuurija ja -filosoof Kevin Schilbrack, kelle teadustöö keskendub religiooni uurimise teoreetilistele ja metodoloogilistele küsimustele. Viimastel aastatel on ta eriti rõhutanud religioossete praktikate kehastumuslikke aspekte, millele tema hinnangul peaks ka religioonifilosoofias rohkem tähelepanu pöörama.

Kolmes Paulsoni loengus pakub Kevin Schilbrack uue filosoofilise vaatenurga sellele, kuidas mõtestada niisuguste praktikate loomingulist jõudu.