Academia Gustaviana 382
30. juunil 1632. aastal kirjutas Rootsi kuningas Gustav II Adolf alla Tartu akadeemia asutamisürikule. Sellega oli loodud alus Rootsi riigi teisele kõrgkoolile. Uus õppeasutus sai samad privileegid, mis kuus aastat varem olid antud Uppsala ülikoolile.
15. (uue kalendri järgi 25.) oktoobril 1632. aastal toimus Academia Gustaviana avaaktus.
Tartu ülikooli rajamine langes aega, mil kunagisest ühtsest Euroopast oli saanud religioosselt lõhestatud maailmajagu ning senises ühtses ülikoolisüsteemis olid erinevate usutunnistuste aladele jäävate ülikoolide vahele kerkinud pikkadeks aastateks ületamatuna tunduvad tõkked. Uusi kõrgkoole rajati nii protestantide kui ka katoliiklaste leeris.
Poola-Rootsi sõdade käigus oli edu saatnud rootslasi ja 1629. aasta Altmarki vaherahuga kinnitati varem Poolale kuulunud Lõuna-Eesti Rootsile. Et just Tartust pidi saama uue provintsi vaimuelu keskus, oli oma osa ka asjaolul, et aastatel 1583–1625 oli Tartus tegutsenud katoliiklik jesuiitide gümnaasium koos tõlkide seminariga.
Barokkmuusikat Itaaliast, Prantsusmaalt ja Inglismaalt esitab vanamuusikaansambel HORTUS MUSICUS
Olev Ainomäe (pommerid, oboe, plokkflöödid,)
Imre Eenma (violone, viola da gamba)
Valter Jürgenson (tromboonid)
Tõnis Kaumann (bariton, löökpillid)
Tõnis Kuurme (dulcian, plokkflöödid)
Riho Ridbeck (bass, löökpillid)
Ivo Sillamaa (klavessiin)
Anto Õnnis (tenor, löökpillid)
Taavo Remmel (kontrabass)
Ansambli kunstiline juht – Andres Mustonen
Hortus Musicus, kes andis oma esimese kontserdi 1972. aastal, asutati toonase Tallinna Riikliku Konservatooriumi viiuliüliõpilase Andres Mustoneni eestvedamisel ja on seega omal alal vanim katkematult tänini tegutsev ansambel Ida-Euroopas ja üks väheseid nii pikaealisi maailmas.
Sündinud nõukogudeaegse isolatsiooni tingimustes, leidis grupp entusiaste oma nooruslikku energiat ühendades ja vaid minimaalselt väljastpoolt tulevat abi kasutades (kuivõrd seda lihtsalt eriti polnud võtta) Hortus Musicusena oma tee ja näo. Keskne roll ideede generaatorina oli siinjuures Andres Mustonenil. Tema leppimatus kehtiva režiimi, nagu ka muusikas väljakujunenud kivinenud arusaamadega tõukas gruppi avastusretkele senitundmatu Bachi-eelse muusika maailma. 40 aasta jooksul on Hortus Musicus uurinud ja esitanud oma programmides Euroopa muusikat 8.–20. sajandini: gregooriuse koraalid, organumid, keskaegsed liturgilised draamad, hümnid ja motetid, franko-flaami koolkond, itaalia trecento-meistrid, 16. sajandi range polüfoonia, prantsuse šanssoonid, itaalia madrigalid, frotolla’d ja villanella’d, suur hulk süite renessansiaegsetest tantsudest üle Euroopa, varajased sonaadid ja vaimulikud suurvormid 17.–18. sajandist ja 20. sajandi heliloojate (sageli spetsiaalselt Hortus Musicusele loodud) muusika.
Oma 40-aastase tegutsemisaja jooksul on Hortus Musicus andnud kontserte enamikes Euroopa riikides, USAs, Jaapanis, Iisraelis ja tohutul territooriumil, mille moodustas endine Nõukogude Liit, esinetud on enamikel suurematel vanamuusika festivalidel. Heliplaatidele on salvestatud umbes 35 programmi, millest osa on saadaval firmadest Erdenklang, Musica Svecia, Forte ja Finlandia Records.
Nelikümmend aastat on parim loominguline iga. See annab küpsuse, tänu millele toetub Hortus Musicuse musitseerimine soliidsele kogemuste vundamendile. Samas on ansambli fantaasia, mängulust ja uudishimu aastatega ainult kasvanud. See hoiab muusikud erksad ja tõukab ansamblit avastama uut. Rohkem kui kunagi varem eksperimenteeritakse, nihutatakse piire ja ületakse neid. Euroopa varajase muusika ajalised ja geograafilised raamid on ansambli jaoks ammu kitsaks jäänud. Kindel koht ansambli kavas on uuel muusikal. Koostööd tehakse tunnustatud eesti džässmuusikutega, üha rohkem esitatakse meie jaoks eksootiliste rahvaste ja maade traditsioonilist muusikat. Muusika on universaalne keel, mille kõige erinevamatest murrakutest võib iga avatud meel rõõmu tunda.
Andres Mustonen on väga isikupärane viiuldaja, dirigent ja ansamblijuht. Kõiges, mis ta teeb, olgu see näiteks Viini klassikute, Mahleri või Šostakovitši sümfooniate dirigeerimine või ansambli Hortus Musicus juhatamine, peegeldub tema originaalne muusikaline tunnetus ja suhtumine musitseerimisse. Dirigendina on talle meeldinud rännata mööda muusikaajaloo kaugeid radu. Oratooriumid, passioonid ja dramaatilised sümfoonilised teosed on tema repertuaaris olnud ikka olulisel kohal. Erilise õhinaga esitab ta tänapäeva heliloojate muusikat, kellega ta tunneb sügavat loomingulist sugulust (Gubaidulina, Penderecki, Kantšeli, Silvestrov, Knaifel, Tüür, Pärt ja Terterjan).
Andres Mustonen on tegutsenud muusikamaailmas ja tõusnud selle laineharjale suure kire ja pühendumusega. Ta omandas hariduse Tallinna konservatooriumis, kuid tema tee on olnud kõike muud kui akadeemiline ja tavapärane. Noore muusikaõpilasena vaimustus ta avangardmuusikast, komponeeris ja korraldas muusikalisi häppeninge. Eelmise sajandi seitsmekümnendatel aastatel süvenes ta Euroopa kristliku traditsiooni väärtustesse, olles veel üliõpilane, asutas ta varajase muusika ansambli Hortus Musicus. Sellest ajast peale on ta olnud selle erakordse kollektiivi juht. Ansambli tegevus ületab nii geograafilisi kui ka ajastu piire: Hortus Musicuse repertuaar ulatub india, araabia ja juudi traditsioonilisest muusikast tänapäeva muusikani.
Andres Mustonen naudib musitseerimist väiksemates, kammerlikemas koosseisudes koos oma paljude muusikutest sõpradega. Viimastel aastatel on ta teinud koostööd enda asutatud Art Jazz Quartetiga. Viiulisolistina, juhatades Hortus Musicust või kohalikke orkestreid, annab Andres Mustonen kontserte üle terve maailma: naaberriikides Lätis, Soomes ja Venemaal, samuti kaugel Brasiilias, Mehhikos ja Iisraelis ning igal pool Euroopas.
