Ettekanne tugineb sama pealkirjaga värskele raamatule, kus peategelasteks on paradoksid ja nende ületamise katsed. Muuhulgas määratletaks seal, et:
*tõeline paradoks on võimalikult korrektselt teostatud arutlus, mille lõppjärelduses ilmneb ootamatu vastuolu ja seda vastuolu ei oska arutlejad hajutada;
*pseudoparadoksi puhul on tegu vigase arutlusega ning vigade kõrvaldamisel vastuolu hajub;
*näiv paradoks on intuitsioonile vastukäiva lõpptulemusega korrektselt teostatud arutlus, milles sisuline vastuolu puudub.
Tähetorni Facebook
