Arutelud selle üle,kuidas ja kas rohelisem ja looduslikum linnaruum mõjutab elanike heaolu, on muutunud linnaplaneerimise üheks põhidiskussiooniks. Ka maakeskkonna planeerimises räägime inimeste jaoks tähenduslikest maastikest, näiteks kogukondade jaoks väärtuslikest metsaaladest. Ehkki planeerimisaruteludesse on normatiivne vaade rohetaristu kasulikkusest vaikimisi juba jõudnud, ei ole rohetaristuga seotud planeerimisaruteludes ülearu teadus- ja andmepõhisust. Milline peab ikkagi on see rohelus inimese elu- ja tegevuskeskkonnas, mis heaolu ja vaimset tervist toetab?

Teaduskirjanduses ei ole seni üksmeelt, kuidas täpselt rohetaristu inimeste heaolu ja vaimse tervisega seostub. Palju sõltub sellest, mida täpselt mõõdetakse: Kas suudetakse piisava detailsusega ära kirjeldada inimese tegevuskohti ümbritseva rohekeskkonna kvaliteet? Kas mõõdetakse objektiivselt seda, mis inimest ümbritseb või hoopis inimese subjektiivset arvamust oma keskkonnale? Kas eeldatakse, et rohekeskkond mõjutab vaikimisi kõikide inimeste heaolu ühetaoliselt või peituvad mõju nüansid näiteks isiksusejoontes? Kas eeldame, et ümbritsev rohelus mõjutab meid ainuüksi füüsilise olemasoluga või toob selle mõju esile inimese igapäevaste käikude, huvi ja igapäevatoimetuste tegelik seostumine ümbritsevaga? Sessioon toob kokku õppetunnid viimaste aastate roheteemade uurimisega tegelenud teadusprojektidest (EL Horisont ja LIFE programmide projektid: eMOTIONALCities, Tartu ROHEring ja GoGreenRoutes, WaterLANDs põhjal). Vaatame otsa andmetel põhinevatele roheheaolu mõõtmistele ning peegeldame Eesti linnade planeerimispraktikutega, kuidas planeerijad täna ja tulevikus soovivad roheheaolu suurendada.