Sessioonis arutletakse planeerimisprotsessi tõhustamise võimaluste üle ja interaktiivse ülesandena kaardistatakse ühiselt ära planeeringute kokkulepperuum. Riigikohtu lahendite tuules võib kõlama jääda seisukoht, et kohtukindluse saavutamiseks peab planeeritavast teadlik olema pea igaüks. Ka jätab levinud ütlus  “planeering kui ühiskondlik kokkulepe” mulje, et kokku leppima peab kõik asjaolud ja kõigiga. Selline
lähenemine on idealistlik ja utoopiliselt ajamahukas.