Arutelul osalevad: PhD Marju Lauristin, Tartu Ülikooli emeriitprofessor; Katrin Prükk, Juridica tegevtoimetaja; MA Heili Sepp, riigikohtunik; dr. iur. Paloma-Krõõt Tupay, Tartu Ülikooli riigiõiguse kaasprofessor
Meie Lissabon, meie Istanbul, meie köök, meie kultuuripealinn, meie riik, meie õigussüsteem, meie institutsioon... Kõiges väljendub seostamine, omistamine ja arhetüüpsus: me peame omaks midagi sellist, mida isegi kirjeldada täpselt ei oska. Nii oskame kõneleda meie õigussüsteemist oskamata samas selgitada, mida me täpselt selleks õiguseks peame: mis on õigus, mis on süsteem ja miks ta on tema jaoks just meie, on tema peas ajapikku tekkinud arusaamade ja seoste tulem. Kui juriste on koos mitu, moodustavad need „meied“ mingi sidusaine, mida saaks nimetada õiguskultuuriks – see miski, mis hoiab seda kõike koos, ent ei ole Riigi Teatajast leitav. Või natuke siiski on? Või vähemalt peaks olema? Ja kas juristid üldse peaks rääkima kultuurist, kui meile on õpetatud lähtuma õigusest?
