Eesti Vabariigi esimest põhiseadust 1920. aastast peeti omal ajal radikaalsuseni demokraatlikuks ja nimetati vahel ka äärmiselt individualistlikuks, sest selles sisaldus võrdlemisi ulatuslik põhiõiguste kataloog. Vähem on pööratud tähelepanu asjaolule, et seesama põhiseadus võimaldas eriolukorras põhiõiguste kataloogi suurelt jaolt n-ö välja lülitada. Põhiseaduses väljendatu toimimiseks on aga vaja ka nn lihtõiguse tasandit. Marju Luts-Sootaki ja Hesi Siimets-Grossi ettekandes tuleb juttu sellest, milles see lihtõiguse tasand Eesti Vabariigi esimesel iseseisvusperioodil õieti seisnes ja kust see pärit oli. Hannes Vallikivi vaatab ühe konkreetse instituudi näitel, mida tähendas eriolukorras ette nähtud piirangute rakendamine tollases praktikas. Toomas Anepaio ettekandes vaadeldakse aga hoopis erilist olukorda, kui Eesti riik ei saanud toimida, kuid eesti juristid hoidsid siiski alles Eesti õigusmõtet.
