Tõlkijat peetakse küll suhteliselt nähtamatuks, aga tema vahepealsest positsioonist ollakse üldiselt siiski teadlik. Tõlkija on vahendaja, kelle tegevuse tuum on piiride ületamine, et vajaduse korral jääda pidama kultuuride ja keelte kokkupuutealal. Just selle pärast ongi tõlkija ja tõlkimine humanitaaria valdkonnas tänapäevased ja paeluvad uurimisobjektid, eriti kuna vahepealsusest on praeguseks saanud väga populaarne kujund. Ammugi on möödas ajad, mil tõlkimist peeti pelgalt keeleliseks toiminguks. Tõlkija tegutseb oma vahekultuuris, kus iga ülekanne tuleb mitu korda läbi arutada, ümber paigutada ja uuesti vahendada. Loengus uuritakse süvitsi seda, millisel määral leiab tõlkimise tänapäevasus kajastamist (või saab kajastuda) sellise (inter)distsipliini nagu tõlketeadus institutsionaliseerumises. Igal teadusharul on oma traditsioonid ja meetodid. Kuigi interdistsiplinaarset lähenemist propageeritakse laialt, satub see samas vastuollu olemasoleva süsteemi, kategooriate ja spetsialiseerumisega. Kas akadeemilistes ringkondades võiks ebamäärasust ja vahepealsust pidada teadusharu identiteedi arendamise seisukohast vaadates pigem eeliseks või koormaks?