Hiina elamumajanduspoliitika tegi 20. sajandi lõpul läbi põhjaliku muutuse. Kõigepealt keskendus riik sotsiaaleluasemete pakkumisele osaliselt riigiasutuste (näiteks riigi omandis olevate ettevõtete) kaudu. Teiseks hakati järk-järgult avama kommerts-eluasemeturgu ja kolmandaks seati rõhk elamumajanduse turuaspektidele. Seetõttu sattusid sotsiaaleluasemed surve alla ja nende osatähtsus vähenes. Neljandaks on alates 2012. aastast üha rohkem keskendutud sotsiaalsele sidususele, mitte üksnes majanduskasvule.
