<iframe width="560" height="315" src="https://www.uttv.ee/embed?id=27141" frameborder="0" allowfullscreen></iframe>
Ajal, mil kujutluspildid globaalsest külast on tegelikkuses asendunud üleilmastunud maailmaga ja mil oleme jõudnud keskkonnahoiatustest ökoloogiliste katastroofideni, saame viimaks aru, et meie planeet ei ole lõputu. Selle asustamise seaduspärad on muutunud, mis avaldub näiteks inimeste mobiilsuse kasvus ning inimeste ja nende elupaiga vahelise suhte kohta esitatavates küsimustes (sh transhumanismi vallas). Kirjandusteostes pakutakse sissevaadet asustusprotsessidesse, lähtudes sellest, et igasugune „ruumipraktika“ on võimalik ainult tänu representeerimisele ja kujutlusvõimele. Objektiivset ruumi kui sellist ei ole olemas, kuigi modernismiajastul on püütud seda tekitada. Kaasaegse Prantsuse kirjaniku Jean Echenozi (snd 1947) romaanid, mida ta ise määratleb „geograafilistena“, aitavad eriti hästi mõtiskleda asustuse ja selle tänapäevase tähenduse üle. Selles loengus esitatakse Echenozi romaani „Nous trois“ („Meie kolm“) (1992) kirjanduslik analüüs, et näidata, mis juhtub ruumi ja kohtade asustamisega siis, kui Maa ise sekkub armukolmnurka.
Parema kasutuskogemuse tagamiseks kasutame küpsiseid. UTTV veeb ei töötle ega kogu isikuandmeid. UTTV kasutab Google Analyticsi teenust. Loe lähemalt andmekaitsetingimustest.