Me elame afektide ajastul. Viha, hirm ja nördimus on poliitiliste kampaaniate võtmevahendid. Ühismeedias pulbitsevad erinevad tugevad emotsioonid. Sotsiaal- ja humanitaarteaduslikes ajakirjades on olnud „afekt“ üks viimase kümne aasta moesõnu. Ingliskeelses kirjandusteaduses käivates vaidlustes lugemise olemuse ja funktsiooni üle on afektidele keskendumine tähendanud selja keeramist „krrriitikale“ (crrritique), nagu seda irooniliselt nimetab Rita Felski (2015). On kuulda üleskutseid asendada kirjanduse uurimises kriitilisel teoorial põhinev lähenemine empaatilise lugemisega. Samas aga seisame silmitsi kliimamuutuse, üleilmastumise, populismi tõusulaine ja teiste kriisi ilmingutega. Seega on tänases ühiskondlik-kultuurilises olukorras vaja teravdatud kriitilist teadlikkust. Kuidas sellistes tingimustes lugeda nii, et me kõnetaksime ennast ümbritsevat ühiskondlikku reaalsust? Loeng tõukub feministlikest afektiteooriatest, et küsida, kuidas saame kriitikajärgse ajastu kirjandus- ja kultuuriuurijatena ühiskondlikes aruteludes kaasa rääkida.